kolmapäev, 24. oktoober 2007

Niisiis kolmapäeval...

Männikul kogunes väike grupp. Meil oli arutelu eelmisel nädalal tekkinud emotsionaalsetel teemadel. Loomulikult rõõmustasime kõik, et meie list on elavnenud ja korraga on meil millest omavahel rääkida.

Vestluse käigus jõudsime nii ühistele kui ka eriarvamustele, mis ju on lubatud, kas pole...

Seega, ilma, et oleksime kellegi närvidel tallanud, saime välja öeldud oma tunnetest tekkinud mõtted, mis vajasid väljaütlemist...

Tegelikult tahtsin ma kirjutada valikutest. See on mu lemmikteema, jätkuvalt...
Oma esimeses kirjas õhkuvisatud mõtted ja küsimused on tekitanud minus juba pikemat aega pigem rahulolematust asjade sellisele käigule...

Valikute- paljusus võimaldab meil katsetada ja tagasi pöörduda esmase või siis muutunud olukorra juurde ja taas teha üha uusi ja uusi valikuid...
See on terapeutiline protsess.


Probleemide korral perekonnas juhtub sageli, et jäävad märkamata erinevad võimalused, sest olukorrale lähenetakse ühest vaatevinklist vaadatuna. Unustades, et eri perspektiivist vaadatuna, muutub olukord...
Küsimus, mida sa tahad edasi teha sisaldab endas mitmeid võimalusi, ehk teisisõnu, sa seisad ristteel ja sinust vasakul on minevik, ees on tundmatus ja paremal tulevik: kuhu sa tahaksid minna ja teha edasi...

Reeglina valitakse tundmatus...

Abielukriisis olijale esitatakse Küsimus, mida sa tahad oma elus muuta; sellele vastatakse kiiresti: ma soovin lahutust... sest arvatakse, et see ongi muutus, mida küsija sinult ootab... tegelikult on see sinu valik, ehkki tundub, et sulle pakutakse ainuõige lahendus ja sulle jääbki tunne, et sind suruti selle valiku poole...
Sellele vastusele järgneb väljakutse: millal sa seda teed, mis päeval, mis kell jne...
See käib protsessi juurde.
Kuid isegi siin on võimalus teha valikuid ja pöörduda tagasi esialgse olukorra juurde ning uuesti kaaluda, mida ette võtta: kõik on sinu kätes.

Sulle tundubki, et sind sunnitakse lahutama, tekib ahhaa moment, sest hetkeks tunned kergendust, et sul aidati leida lahendus, mis tegelikult on suur enesepettus.
Abikaasast lahkudes jäävad õhku rippuma kõik lahendamata olukorrad- lisaks tekivad ägedad põletikulised protsessid, õhku jäävad küsimused, rahulolematus, valusad haiget- saamised väga pikaks ajaks...

Mis oleks aga juhtunud, kui oleksid valinud tuleviku- perekonna ja kooselu tuleviku?
Jällegi valikute tegemise võimalus, ikka ja jälle valikud...

Nii me siis elamegi, rõõmus ja kurbuses, valus ja ahastuses, enese- ja teineteise leidmise rõõmus ja valus.

Aga see "liimimise" küsimus on hea küsimus!

Kallid kõigile
Lia

Aitäh, Terje, et selle nii ilusasti sõnastasid.

Tahaksin vaid Sinu mõtetele lisada omalt poolt -
ka mina tunnen, et partneri vahetamine võib olla kergema tee valimine ja midagi väga olulist jääb õppimata. Kui ma ei saa oma partneri kõrval olla mina ise, siis pole see pelgalt tema süü, sest ma ise olen suhte alguses püüdnud jätta talle endast mingit muljet, pole olnud aus ja pikapeale on see muutunud kurnavaks. Tõeline väljakutse (raske ja okkaline) on minu arvates see, kui suudan selles väljakujunenud suhtes lõpuks ennast kehtestada sellisena nagu ma olen ja partner hakkab mind ka sellisena aktsepteerima. Lisaks püüan omandada tema eekujul toredaid, asjalikke külgi, mida tema juures imetlen. Ja ennast muutes anda ka talle võimaluse protsessiga kaasa tulla, sest muuta saame ju vaid iseennast.
Kui selles elus pole antud mõistvat ja mõtteid lugevat kaaslast, siis selleks on oma põhjus (mida me enamasti ei teadvusta). Võttes väljakutse vastu, on protsessi tulemusena võimalus saavutada olemasolevas suhtes täiesti uus kvaliteet, mis tekib läbi valu ja vaeva, aga liidab lõpuks tugevalt. Ma ei soovi hukka mõista neid, kes on valinud teise tee, sest minu vanemate lahutamisotsusega venitamine on mind pikalt muserdanud. Aga nemad ei püüdnudki muutuda. .
Veelkord tänu, Terje, et tõid välja teise lähenemisnurga mitte kõige ideaalsemalt toimivale paarisuhtele.
Sooja kallistusega
Eve

Tere Elina.

Sinu mõtteid lugedes tajusin, et midagi minu sees tunneb kaasa Sinu esimesele partnerile.
Esile kerkisid minu lähisuhted, kus olen otsustanud sama lahenduse kasuks nagu Sinagi.
Täna on mul teised mõtted ja oleks teine lahendus:)
Selgitan.
Lähisuhete purustamise, vahetamise abil me mugavdame oma välist keskkonda.
Ok.Me leiame sobivama partneri. Nüüd on meie sisemised pinged justkui kadunud. Ja edasi?
Teravad lähisuhted toovad kõige selgemini esile meie sisemuse lahendamata probleemid ja mõistmatud tunded. Peegel peegeldab kirka klaasiga siis, kui pinged on haripunktil. Selge karge pilvitu ilm.
Mida teeb tavaliselt inimene vastuolude korralt? Kaob, põgeneb, loobub, annab alla.... Peegel on udune,
kuid elu justkui parem.
Kas läbi uue partneri me otsime kergemat, lihtsamat lahendust oma sisemusse vaatamiseks?
Võib-olla õnnestubki.Küsimus on ajas. Kaua me alustame otsast peale.
Kaua me suudame sama rada uuesti käia.
Mulle tundub, et partneri vahetus on passiivne areng. See on väline efekt.
Korraks tunneme kergendust, kuid lahendamata pinged on meie sees alles.
Kui ma olen seest katki, siis armastus on minu jaoks varjus.
Lootoseõis minu sees on sulgunud asendis.

Lihtsalt uitmõtted!
Sa oled vabanemise teel.
Igaüks meist valib oma arengutee.
Usaldage ennast ja oma lähedasi.
Terje

Tere,

Liinake, aitäh et jagasid oma tundeid. Minu jaoks on teema endiselt tähtis. Suured karu-kallid sulle!



&



Hindajatele:

Olenemata, kus faasis olen mina oma emotsionaalsel arengutasemel, on minul just need tunded. Minu tunded. Kas kahtlemine on tabu?



Olen istunud selle meili kirjutamise juures juba jupike aega, mõeldes mida öelda välja ja mida hoida endale. Saingi oma ahhaa!

Korda läheb mulle ainult tagasiside KOGEMUSE läbi, mitte midagi muud.

Tänan Elinat ja Sillet kinkimaks mulle ahhaad. Mul on väga hea meel kuulda Sille ja Elina jõudmist iseendale ja oma vajadustele lähemale. Siiras heameel. J



Minus tekkiski eile tahtmine lisada oma jupikesele küsimus: Kui toimub suhete purunemine, kas toimub „liimimine” ka?

Kui kellelgi on soovi sellele küsimusele ( kogemusele ) vastata, oleks mul väga hea meel.





Kalli-kalli,

Kristel Ait



P.S. Provokatsioon : Jumalikult võrratu ja saatanlikult vihkamisväärt

Tere!

Meie viimastel koolipäevadel tajusin nii selgelt seda, kui erinevalt me ümbritsevat tõlgendame.
Mäletate tagasisidesid Ovele ja Hekile, kus igale peegeldus nende enda tunded ja probleemid.
Minul ei ole tekkinud selliseid küsimusi nagu mõningatel meie seast. Olen aru saanud, et mina olen ainuke inimene,
kes mõistab ja vastutab selle eest, mida mina ette võtan ja ka mõtlen. Jure on üks paljudest praktikutest ja minu arvates väga hea,
kuid ta pole jumal, kes meiega midagi meie tahtmata teeb. See valik on ikka meie ja Jurele võib alati vastu vaielda ning
vaidlustes (aruteludes) selgub tihti tõde (kui see ikka olemas on). Tahan veel öelda, et minu suhe abikaasaga on läinud üha
tugevamaks, sõltuvamaks, meie suhtes on hulka rohkem armastust, mõistmist, andestamist ja mida kõike veel.
See elu on huvitav ja rikastav. Olen tänulik Jurele, kuid tema koolitusted on vaid üks osake sellest kõigest, mis minuga
viimastel aastatel on toimunud. Olen tänulik igale vastutulijale, sest õpin enda kohta tõesti kõigilt kellega kokku puutun.

Aitäh, et mu mõtteid lugesite ja soovin kõigile avatust ja julgust, mis aitab meil jõuda armastuseni meie sees.

Kallid,

Sille

Hei Kristel,

lisaks huvitavale emotsionaalset arengut süstematiseerivale kokkuvõttele, sümpatiseerib mulle Sinu keelekasutus.
Tõesti pärl!
Raamatuid (ka meile) lugedes koperdan tihti autori mõtete virrvarris ja nuputan, mida ta mulle küll tahab öelda.
Sinu poolt kirjapandu on lihtsalt mõistetav. Julgustan ja olen tänulik, kui kannad krooniku aeganõudvat kuid austatud ametit ka edaspidi.

Parimate soovidega,
Terje Krupp

Lugesin Taodeyin´i kommentaare.8-9

"Proiznosjachii mnozestvo rechei bõstro istochitsa.
On nesravnim so sberegajuchim Sredinnoje

"Dolina" namekajetna na vseraskinutost Dao, a takze na "nizinnost", skrõto-tjomnõi harakter.
"Doloinnõi duh" javljajetsa otgoloskom drevneichih kosmologicheskih predstavlenii, rodivchesja ecjo do pojavlenii teorii Dao".


See sünnitas luuletuse:

orgude vaim täna räägib
ududest õhtul mu poole
selgelt näen mida ei näegi
tee peale pillanud poole

hing tahaks ajada juttu
kuuga seal õhkude taga
öö laotab hõlmi nii ruttu
võimutseb tumedalt aga

väikemees küünlaga voodis
unistab saabuvast suvest
vanamees imiku moodi
naeratab salaja tüvest

parkunud on tema nägu
koor käte ümber nii sile
karjatab kauguses kägu
lehvitan mõlemile


Vot. r.

Tubli,Kristel,

päris kõva sõna: see kõlab lausa nagu budistliku psühholoogia eesti variant.

Really nice,

Rein

Tere Kallid Kaaslased!

Tundsin allolevaid maile lugedes mingit tunnet kirjutada omalt poolt Teile mail oma kogemuse kohta. Kes tahab, see lugegu.

Kallistades,
Elina

Kallid kaasõpilased

Mul on üürikorter Tallinnas 2 tuba meeldiva väljanägemisega.Aga
seda on natuke palju( nii ruumiliselt kui rahaliselt) minu jaoks, kuna ei veeda
täit kuud linnas. Kui kuskil on midagi pakkuda siis on ka see, kes seda vajab.

Kui tead kedagi sellist olen väga tänulik.
Anna teada.

Silja telf.56622942

Tere kõigile!

Pöördun eelkõige sinu poole, kallis Liina ning kõigi teiste, kel samad mõtted.



Esitasin mitmed samasugused küsimused Jurele paar kuud tagasi. Eelkõige selle, et kas tema eesmärk on lõhkuda perekondi ning parterlussuhteid?

Ise astusin tema soovitusel „sama reha” otsa. Ma mõtlen: vägivaldselt kiiresti talitledes oma iseenda sisetunde vastu. Olen pettunud iseendas, et olin

liialt mõjutatav. Teadsin oma peas suhte lõpetamise vajadust küll........... kuid reageerisin läbimõtlematult, mitte minulikult. Kannatab selle tõttu eelkõige

meie 3 aastane poeg....... Tunnen suurt kurbust ja süüd .............



Küsisin Jurelt ka seda, kas tema eesmärk on üksildased, suhte lõpetamise valu kannatavad inimesed? Mõte selles, et kas ta nii-öelda taastoodab endale kliente?

Küsimus lähtus just sellest kui palju on meie grupis lahkuminekuid kooliaja jooksul



Jure vastus: ta saab aru mida ma mõtlen ja et minu mõtted on õiged jne ............... Vastus on selline, et vastust ma ei saanud.



Olin juba suveseminarist alates väga negatiivne ja kahtlev kõiges. Vaatasin kahel viimasel korral koolis asjale kõrvalt, distantseerisin ennast. Pilt muutus selgemaks.

Sain ka oma ootustest paremini aru alles viimasel koolipäeval ning järgneval päeval toimunud Jure erasessioonil.

Kokkuvõtlikult ei ole ma enam nii „sinisilmne” kui märtsis alustades kuid ka mitte enam nii negatiivne kui viimastel kuudel. Hetkel püüan võtta kõigest, mis mulle vajalik

ning tõrjuda vastuvõetamatut ja see ka välja öelda ( mida eraldi vesteldes tegin ).



Päikest

Ja hulga kalli-kallisid................................. J



Kristel



P.S. Liina, mulle ei jõudnud sinu esialgne kiri. Miks ei tahtnud see kiri minuni jõuda? Mis jõud hoidsid seda mailboxist eemal? Milleks? Tore, et läbi Lia see jõudis minuni. See teema on mulle tähtis.



Liake, kahjuks ei saa seekord tulla, olen teatris. Head avastamist teile.