esmaspäev, 22. oktoober 2007

oktoobrikuu tagasiside sessile 10.10.2007

Mulle oli see sess kuidagi erilise tähendusega. Kõik on nihkes, maskid langenud...

Sessi ajal tekkis palju pingeid, ehk nagu Jure ütleb: toimus nn pasaämbri tühjenemine, mis on oluline selleks, et saaks puhastuda. Alles seejärel võib toimuda mingi kvalitatiivne muutus.
Teisalt toimuvad grupiprotsessid, mis on väga iseloomulik kõikide gruppide arengus. Hetkel valitseb kaos hinges ja suhetes, toimuvad mingid kvaliteedi- muutused, mis ei pruugu olla kõige meeldivamad.

See, et viskasid õhku midagi, mis toimus Sinuga, on hea, sest nii saavad paljud inimesed isegi vastamata mõelda selle üle, mis toimus.
Kindlasti toimus iga saalis viibiva inimesega midagi.

Nagu ma juba varem mainisin, mind rabas just see, kuhu meie grupp on jõudnud, see tasand on hirmutav, ehkki oluline...
Tundsin selle sessi jooksul palju hirmu, alandust, vabanemise soovi, agressiooni, viha, sügavat solvumist, üksindust...

See on uskumatu, et Sa aitasid mul välja öelda seda, mida ma isegi ei teadnud, hetkel aitasid mul oma tunnetes selgusele jõuda.
Ma mõistsin just praegu neid ridu kirjutades, et see kõik toimus meie grupi sees, meie kõigiga ja need on tunded, mida me üksteisele peegeldasime...

Täna hommikul mõtlesin, et annan grupile tagasisidet blogilehel, siis olid mul hoopis teised mõtted, mis on oma olemuselt hoopis teisesuunalised ja viivad mind samuti mõttele, et selline tunne- emotsioon keerles meie ümber- tegemist oli suitsidaalsete välgatustega...

Mul oli kord selline kogemus: viibisin kahepäevasel grupiprotsesside seminaril Tartus ja peale rasket päeva läksin oma kauaaegse sõbra juurde, kelle juures ööbisin.
Ajasime juttu ja siis asutasime magamaminekut. Olin end kenasti sisse seadnud ja isegi vist hetkeks uinunud, kui äkki oli uni nagu käega pühitud ja mind hakkasid kummitama mõtted, mis olid seotud just ühe tuttava langenud meeleoluga. Peas oli täielik virr- varr, mõtted kihutasid nagu kiirrongid mu peas ja ma ei saanud lõpuks muud, kui panin tule põlema, võtsin oma märkmiku ja hakkasin paberile panema sõnu, mis tulid kusagilt minu ajju...
Lõpuks oli paberil 4 tõsist ja rasket luuletust... Ühe nimeks panin "Karje..."
Peale seda ma rahunesin ja jäin magama.

Teine päev möödus seminaril rahulikult, mõte sellele ööle tekitas küll kõhedust, aga pani ka õlgu kehitama ja nii sõitsin õhtul koju, Tallinnasse .
Järgmisel hommikul, enne kodunt väljumist, helistas mulle mu tööandja ja teatas, et esmaspäeva õhtul oli sooritanud enesetapu üks minu õpilastest...
Sel hetkel sai mulle selgeks, et see oli appikarje mu õpilaselt, mis jõudis minuni läbi ja üle ... ma olin teadlik millestki, aga ma ei teadvustanud, mis see oli...

Kõik see toimub hetkel ka meiega, minuga, Sinuga, teistega... midagi toimub, aga me ei tea päris kindlalt, mis nimelt...
Kindel on vaid üks: praegu sünnib uus kvaliteet, mis vahetab välja senikasutusel onud maskid ja asendab uutega...

Usutavasti kaotasid Sa hirmumaski ja leidsid ... , ei muud...

Kallistan Sind ja soovin kõike ilusat

Sind tänades

Karje

Ma sinu karjet kuulsin vist
Ma kuulsin sinu karjumist
Ja meeleheidet kuulsin ma
Ei sellest eemale ma saa…

Küll proovin nii, küll proovin naa
See karje- hüüd mind äratab
Ja õhtul saadab unele ning
Hommikul ta avab tee…

Vast alles praegu taipan ma
Sest karjest üle ma ei saa
See karje tihti saadab mind
Ehkki püüan unustada sind…

Mis teed sa nüüd, kui kuulnud sa
Su karjest üle ma ei saa…
Ehk püüdnud nii ja püüdnud naa
Ma unustada sind ei saa…

Ma sinu karjet kuulsin vist
Ma kuulsin sinu karjumist
Ja meeleheidet kuulsin ma
Ei sellest eemale ma saa…




Mis hingepiin, mis arutu
On see, mis teeb mind kaitsetuks
Ei iial uskunud ma vist
Et aru kaotada nii võiks

Mis hingepiin, mis juhtund on
Mu süda päris katki on
Mis tunne vallanud on mind
Kas tõesti vajan ainult sind

Mis hingepiin, mis valu see
On südamesse rajand tee
Ma visklen kaitsetult kui lind
Ning tunnen, vajan ainult sind

Mis hingepiin, mis kaotus
Ja päevad täis on ahastust
Mu süda karjeist päris hell
Kui tulekahju leegid sel

Mis hingepiin, mis tundetulv
Kas olen sinu järgi hull
Veel hullem on ju teadmine
See tunne jagub kahele

On hirmund süda, hirmund meel
Kui kohtume veel eluteel
On parem unustada sind
Et rahu suudaks leida lind





Ei aru saa sest sõnagi
Mis toimunud on siin
Kas ootus see, kas valuhelk
On taband südamesse mind

Ei mõista öelda sõnaga
Mis juhtunud on minuga
Mis valu tabanud on mind
Mis igatsema sunnib sind

Sügavale südamesse
Süva- süva sadamasse
Kauge karje sügavusse
Jalajäljed, rajad, teed
Ületamas olin neid


Ära siit, mu süda ütleb
Kõndima mind ära sunnib
Leia- leia tee- kene
Kanna mind sa tuuleke
Päike paistmas lauluke
Kuu see kiirgab tuluke
Teed mul näitab täheke

Ära siit, mu süda ütleb,
Veresoon tal vastu tuksleb
Kõndima mind ära sunnib
Rada uut mind leidma kutsub

Andestust sult palun, anun
Armastust ei sinult palu
Tervisi vii tuulekene
Soojust kanna laulukene
Und see valva tulukene
Kaitsmas sind on tähekene