Aitäh, Terje, et selle nii ilusasti sõnastasid.

Tahaksin vaid Sinu mõtetele lisada omalt poolt -
ka mina tunnen, et partneri vahetamine võib olla kergema tee valimine ja midagi väga olulist jääb õppimata. Kui ma ei saa oma partneri kõrval olla mina ise, siis pole see pelgalt tema süü, sest ma ise olen suhte alguses püüdnud jätta talle endast mingit muljet, pole olnud aus ja pikapeale on see muutunud kurnavaks. Tõeline väljakutse (raske ja okkaline) on minu arvates see, kui suudan selles väljakujunenud suhtes lõpuks ennast kehtestada sellisena nagu ma olen ja partner hakkab mind ka sellisena aktsepteerima. Lisaks püüan omandada tema eekujul toredaid, asjalikke külgi, mida tema juures imetlen. Ja ennast muutes anda ka talle võimaluse protsessiga kaasa tulla, sest muuta saame ju vaid iseennast.
Kui selles elus pole antud mõistvat ja mõtteid lugevat kaaslast, siis selleks on oma põhjus (mida me enamasti ei teadvusta). Võttes väljakutse vastu, on protsessi tulemusena võimalus saavutada olemasolevas suhtes täiesti uus kvaliteet, mis tekib läbi valu ja vaeva, aga liidab lõpuks tugevalt. Ma ei soovi hukka mõista neid, kes on valinud teise tee, sest minu vanemate lahutamisotsusega venitamine on mind pikalt muserdanud. Aga nemad ei püüdnudki muutuda. .
Veelkord tänu, Terje, et tõid välja teise lähenemisnurga mitte kõige ideaalsemalt toimivale paarisuhtele.
Sooja kallistusega
Eve