Esmaspäeval Maare juures töögrupis olles ja erinevatest sisemise küpsuse astmetest rääkides jõudsime järelduseni, et me kõik reageerime elusündmustele lähtuvalt isiklikust küpsusest või arenguastmest. Eelkõige lahkasime emostionaalset küpsust ja sellega kaasnevat objektiivsust. Kokkuvõttena saime kirja 5 erinevat arenguetappi. Neid võib kindlasti veel olla, kuid meie jõudsime sõnastada viis. Kuna osad meie grupist arvasid, et sellest kokkuvõttest võiks meile kõigile kasu olla, siis saadan selle teile edasi.
Emotsionaalse küpsuse etapid
Külmunud olek (märksõna TUIMUS) – inimene pole veel kontaktis oma tunnetega ega reageeri sündmustele, mis teiste jaoks on piisavalt emotsionaalsed. Ta vaatab elu justkui kõrvalt, ilma ise selles osalemata. Ta leiab, et see, millest räägitakse, ei käi tema kohta. Selles faasis on väga palju külmutatud emotsioone. Tabusid. Täielikku eitamist. Inimene eitab mingite emotsioonide olemasolu kaljukindlalt, kuna ta ei tunne neid endas olevat. Ja ei tunne sellepärast, et mingis eluetapis on ta õppinud pidama seda emotsiooni isiklikuks tabuks.
Näiteks: Inimene liigub kitsal linnatänaval ja auto sõidab porise ilmaga temast mööda. Veelombist läbi kihutades pritsib auto inimese üleni märjaks. Külmunud olekus isik ei pane seda justkui tähele. Ta võib märgata, et ta sai märjaks, kuid sellega see teema ka piirdub. Ei järgne ei mõttetegevust ega emotsioonide puhangut. (Teistele tundub, et kuidas saab üks inimene nii rahulik olla? Et kas ta on tõesti juba nii valgustunud, et ei teki mingidki reaktsiooni? NB! Isik ise ei saa teiste imestusest aru. Tema jaoks on imekspandav, et sellise sündmuse puhul mingit emotsiooni eeldatakse.)
Neurootiline passiivne faas (märksõna HIRM) – kõik emotsioonid (nii enda kui teiste omad) on üle võimendatud ja fookus enesele suunatud. Nähakse ennast teiste reageeringute ja sündmuste sihtpunktina. Ollakse passiivses ohvri rollis. Inimene võib arvata, et teised meelega tahavad talle halba. Kahtlustab enda vastu suunatud ”vandenõusid”, seda ükskõik kelle poolt (töökaaslased, partner, lapsed, sõbrad, poemüüja jne).
Möödasõitev auto pritsib ta tänaval märjaks ja neurootilises faasis olev isik leiab ahastades, et kõik on tema vastu. Mitte keegi ei austa teda, isegi mööduv juhuslik autojuht kallab ta poriga üle, nagu poleks teda seal olnudki. Keegi ei märka tema vajadusi. Millega ta selle küll on ära teeninud? See on kindlasti märk, et isegi Jumal on ta maha jätnud. Isegi Jumal ei kaitse teda selliste sündmuste eest. Emotsionaalsel tasandil tunneb selles faasis olev isik segadust, ebakindlust, alandatust, enesehaletsust, hüljatust, kurbust. Ka süütunnet ja hirmu, et on äkki ise selle sündmuse oma eelnevate pattudega esile kutsunud. Peab enamus negatiivseid olukordi väljateenitud karistuseks. Peab oma suhtumist ja tõlgendusi olukorrale ainuvõimalikuks tõeks. Ei tule selle pealegi, et taolistes olukordades võib käituda ka teisiti, ilma ohvriks olemata. Ei suuda näha olukorda teiste osaliste pilgu läbi. (Teistele tundub, et inimene on psühootiline, kohati hüsteeriline ja suurel määral ebaobjektiivne. Teiste reageeringud ja ütlused tema ebaobjektiivsuse kohta panevad isiku küll mõtlema, kuid tal on raske loobuda oma ohvriks olemisest. Ohvriks olemine on selles faasis väga suurel määral osa tema identiteedist. Terve eneseväärikus ja selle juurde käiv vastutus oma emotsioonide eest on talle tundmatu mõiste, pigem on see raamatutest loetud sõnaühend, mis sisemuses ei haaku ühegi talle teadaoleva isikliku seisundiga.)
Objektiivse emotsionaalse reageeringu faas (märksõna JULGUS) – see on aktiivse reageerimise faas, mis on samm tervenemise suunas. Inimene on astunud välja ohvri rollist ning reageerib erinevatele sündmustele kooskõlas oma mõtete ja emostioonidega. Ta ei suru midagi alla vaid annab ümbritsevale keskkonnale teada, mis tema sees toimub. Selles faasis on oluline eelkõige enda aus ja ehe väljendamine, mitte niivõrd teiste inimeste vastus või emotsionaalne reaktsioon. Inimene saab adekvaatselt aru juhtunust, tunneb ära iseenda sees vallandunud mõtted ja emotsioonid ning näitab neid asjaosalistele välja. Julgeb välja öelda oma vajadusi ja nende eest ka seista. Samas on valmis astuma dialoogi ja valmis ära kuulama teiste seisukohti. Ei süüdista automaatselt ei ennast ega teisi.
Saades tänaval mööduva auto poolt poriga märjaks pritsitud, vallandub terve rida olukorraga kooskõlas olevaid emotsioone – näiteks solvumine, pettumus, viha. Inimene on nendest teadlik, tunnetab koos emotsioonidega ka oma kehas toimuvaid protsesse, teadvustab oma selle hetke vajadusi. Vajaduse ning võimaluse korral julgeb enda sees toimuvat väljendada ka teistele.
Näiteks kui teda märjaks pritsinud auto peatub 20 m eemal punase foori taga, siis JULGEB ta minna juhi juurde ja teavitada teda juhtunust, lisades sinna juurde enda emotsioonide sõnastamise. Ta ei vaja mitte niivõrd juhipoolset vastust, kuivõrd enda aktualiseerimist. (Teiste arvates on inimene julge ja otsekohene, kes on kontaktis oma tunnete ja vajadustega. Tema suhtes tekib austus, kuigi mõnede jaoks muutub ta liigse otsekohesuse tõttu tülikaks. Inimesel kujuneb välja terve eneseväärikus, ta saab aru nii teiste kui enda käitumise motiividest ning nendega kaasnevatest tunnetest. Ta oskab ette ennustada teiste reaktsioone oma käitumise suhtes. Need ei tule enam üllatusena, nagu kahe esimese faasi puhul.)
Objektiivse analüütilise reageeringu faas (märksõna TAIPAMINE, seostamine) – Sündmuse järgselt suudab inimene tõusta oma arusaamistes metatasandile ja hakata nägema suuremat pilti. Ta näeb selgemini seoseid põhjuse ja tagajärje vahel. Iseenda emotsionaalse seisundi ja talle osakslangevate sündmuste vahel. Ta ei ole enam ohver, vaid ta mõistab, et olles teatud emotsionaalses seisundis väljastab ta teatud energiavõnkeid ning selle tulemusena tõmbab ligi teatud olukordi, sündmusi, inimesi ja nende reageeringuid. Ta saab aru, et liigne emotsionaalne vohamine ei vii eriti kuhugi. Seetõttu keskendub ta ebameeldivates situatsioonides pigem eneseanalüüsile, mis pole enam neurootiline nagu teises faasis, ega ka kõvahäälselt aktualiseeriv nagu kolmandas, vaid kainelt analüütiline. Destruktiivsed emotsioonid kaotavad kiiresti oma jõu, kuna suudetakse näha üldisemaid seoseid.
Auto sõidab mööda ja pritsib su märjaks – sa fikseerid esilekerkivad tunded, samas suudad paralleelselt meenutada sündmusele eelnenuid mõtteid ja seisundeid. Ja mitte ainult vahetult eelnenuid vaid ka neid, mis olid sinuga mõni tund või päev tagasi. Sa üritad leida seoseid ja küsid küsimusi. Sa mõistad, et mööduv autojuht oli vaid sõnumitooja, sinu ülesärataja. Sinu asi on sõnum lahti hammustada. (Teised on imestunud, kuidas saab nii rahulikult reageerida, kas sa oledki juba nii tasakaalus? NB! Sina saad aru nende imestusest ja suudad neile selgitada ja kirjeldada sinu sees toimuvaid protsesse vastandina esimese faasi tuimusele ja seoste puudumisele. )
Pidev märkide lugemise ja seostamise faas (märksõna TEADMINE) – auto poolt märjaks pritsimist enam ei toimu, kuna füüsilist sündmust pole vaja. Inimene on pidevas ärkvelolekus ja teadmise seisundis. Iseendaga kooskõlas olemise seisundis. Ta loob seoseid nii kiiresti, et füüsilisi meeldetuletusi pole enam nii palju vaja. (Teised kõrvalt imestavad, miks tal kogu aeg nii sujuvalt läheb? Kuidas ta viperustest pääseb? Tema enda jaoks ei ole selles aga midagi üllatavat. Ta on pidevas eneseanalüüsi protsessis, kus niipea, kui tekib küsimus, nii kaevab ta välja ka vastuse.)
Kommentaariks:
Eks ta pisut lihtsustatud mudel ole. Elus on nii palju erinevaid teemasid ja nüansse. Mõne suhtes oleme 4-5 faasis ja mõne suhtes alles esimeses. Aga noh, jama ka, kui enam kuhugi areneda poleks. J
Ja veel – kui paljude jaoks meie hulgast on Jure sõnumitooja, ülesärataja, raputaja? Provokaator nagu ta ise ütleb.
Olen ise ka esitanud samasuguseid küsimusi nagu Lia ja leidnud enda jaoks vastuse.
Ta ei nõua, et me tema provokatsioonidele kõrvad lontis alluksime vaid et me hakkaks oma peaga mõtlema. Kõikides küsimustes. Eriti nendes, mis meie isiklikku elu ja valikuid puudutab.
Jõudu ja päikest kõigile!
Kristel R
teisipäev, 23. oktoober 2007
Tere Kallid Kaaslased!
Tundsin allolevaid maile lugedes mingit tunnet kirjutada omalt poolt Teile mail oma kogemuse kohta. Kes tahab, see lugegu.
Nimelt puudutab see minu esimest Jure seminaril käiku 2,5 aastat tagasi, kuhu sattusin täiesti sinisilmselt, sest uskusin tulevat mingile kunsti ja loovust arendavale seminarile. See mis juhtus oli aga täielik šokk - enne kui ma aru sain mis seal toimus, võeti mind esimese inimesena nn kuumale toolile ja minuga toimus pea 3 tundi kestev raske protsess (psühhodraama, sümbolid, kunstiteraapia jms kombineerituna). Ma ei tea isegi miks ma olin valmis kaasa minema sellega, kuid ma läksin. Vastumeelselt punnides, ennast kaitstes ja õigustades, sulgudes. Aga Jure oli osav ja kaval. Varem arvasin ma ise ennast olevat maailma kavalaim inimene, keda mitte keegi üle ei kavalda :). Kuid ma eksisin ja läks nii, et protsessis toimus tohutu vabanemine - vabanesid erinevad tunded, hirmud, arusaamised, tõekspidamised jne jne. Minust ei jäänud peale protsessi järgi isegi mitte märga plekki. Tundsin ennast maailma kõige väiksema, mõttetumana ja väheolulisema olendina (ilmselt enne seda olin tundnud eluaeg just vatupidist). Järgmisel päeval aga olin justkui uuesti sündinud. Mõistsin, et minuga oli toimunud mingi massiivne energeetiline muutus, millest aru ei saanud. Tundsin vägevalt kõiki tundeid (mida terve elu polnud kunagi kogenud, sest ma olin täielik ratsionaal ja tunded olid ebaolulised). Minu jaoks oli ehmatav, et tundsin ka teiste inimeste tundeid enda sees nagu enda omi ja see tekitas palju segadust. Õppisin sõna otseses mõttes maailma tajuma ja uuesti käima nagu väike laps. Maailmaga suhtlema, aru saama asjadest.
Sellest hetkest muutusid ka minu arusaamad elust-olust, sh elukorraldusest, kodust, elukaaslasest jne. Mulle ei öelnud keegi otse, et peaksin hakkama ruttu lahku minema, kuid minu enda tunded ja vajadused määrasid minu elu edaspidise kulu - ma nimelt ei olnud enam mitte mingil juhul nõus tegema midagi vastu oma tahtmist, elama kellegiga koos lihtsalt sellepärast, et mul oli mugav ja lihtne. Vaid mõistsin, et minus on tärganud vajadused, mida olin eluaeg maha surunud ja vaigistanud, kuna teisiti elades oli lihtsam, mugavam, tulusam jms. Proovisin ka jätkata endises elurütmis, kuid see ei tundunud enam millegipärast vastuvõetav. Midagi väga olulist oli puudu. Seejärel lubasin endal hakata elu kujundama vastavalt sisetundele, vastavalt sellele kuidas mul hea on ja kuidas ma õnnelikum oleksin. Hm, üllatus-üllatus, ja esimene asi oli kohe elukaaslasest lahkuminek. See oli valusvalus kogemus, sest olime elukaaslasega ehitanud oma unelmate kodu metsa sisse ja kujundanud enda ümber oma unistuste elu. Irooniline on, et vahetult enne protsessi saime remondi ja ehituse valmis. Ühel hetkel tundsin aga, et ma pean muutma oma elukorraldust, kui soovin olla õnnelik. Elukaaslane mind ei mõistnud, ja tegelikult ei tahtnudki mõista. Meie vahel olid tunded surnud juba pikka aega, püüdsin neid üles kergitada, elustada, kuid see ei kandnud vilja ning mõistsin, et sellest sai suhte lõpp.
Elasin suhte lõppu ja materialiseerunud unistuste hääbumist pikka aega tugevalt üle. Süüdistasin Juret ja kogu maailma kõiges. Õnneks kohtasin mingi aeg hiljem toredat sõpra, kellega alustasime uut elu. Pidasin seda uut sõpra selliseks, kellega oli vaid vahva koos olla,mööda kohvikuid ringi luusida, kuid rääkisin pidevalt talle kõigest mis minuga toimus - nii heast, kui halvast. Õppisin aktiivselt minu jaoks uut moodi suhtlema - väljendasin enda vajadusi, tundeid, ootusi. Arvasin, et suhe selle sõbraga on ajutine, kuna oleme nii erinevad ja meil tegelikult vajadus teineteise järgi puudus, lihtsalt oli tore koos olla. Tänaseks olen selle sõbraga pannud leivad ühte kappi ja elanud koos kaks aastat. Minu elu on muutunud kirjeldamatult sisukamaks. Ma olen loovam ja õnnelikum kui kunagi varem. Tänases päevas saan tagasi vaadates vanasse suhtesse öelda, et elasin hirmus - hirmus oma unistused iga kell kaotada. Elasin ka ilma tunneteta ja ei teadnud mida tegelikult vajan. Sisuliselt elasin silmad kinni sooritades elu, karjääri, unistuste kodu jne. Õnneks juhtusin seminarile. Ja õnneks juhtus mu eelmise suhtega just see mis juhtus. Enne loomulikult ei mõelnud ma nii. Enne ma tahtsin kümne küünega suhtest kinni hoida ja süüdistasin Juret, et tema sessiooni tulemusena paiskus mu elu täiega segi. Nii segi ei olnud mu elu kunagi varem olnud. Ja see oli hirmutav, kui mitte öelda kohutav. Mõelge ise - kontrollifriik kaotas kontrolli kõige üle. Ma usun, et mõned teavad hästi millest räägin. Ja see ilmselt oligi minu elu suurim hirm.
Tänases päevas ei ole miski enam nii kohutav. Loomulikult enesessevaatajal tekib pidevalt igat sorti õpetlikke valusaid ja vähemvalusaid olukordi, tundeid, situatsioone, kuid miski ei ole nii õudne kui too sessioon Jurega.
Selle mailiga püüan Teid natukegi julgustada Teie enda jaoks olulisi otsuseid vastu võtma. Püüan ka Teile näidata, et lahkuminek on igaühe enda otsus. Jure näitab kätte vaid valupunktid. Sealt edasi peab igaüks ise omal riisikol liikuma. Alati on ju ka võimalus mitte järgida kellegi juhendeid. Kuid miski ei satu meie teele juhuslikult. Tuleks jälgida märke ja püüda leida enda jaoks oluline üles.
Järgi oma vajadusi ja tundeid ning Sa ei eksi.
Kallistades,
Elina
Nimelt puudutab see minu esimest Jure seminaril käiku 2,5 aastat tagasi, kuhu sattusin täiesti sinisilmselt, sest uskusin tulevat mingile kunsti ja loovust arendavale seminarile. See mis juhtus oli aga täielik šokk - enne kui ma aru sain mis seal toimus, võeti mind esimese inimesena nn kuumale toolile ja minuga toimus pea 3 tundi kestev raske protsess (psühhodraama, sümbolid, kunstiteraapia jms kombineerituna). Ma ei tea isegi miks ma olin valmis kaasa minema sellega, kuid ma läksin. Vastumeelselt punnides, ennast kaitstes ja õigustades, sulgudes. Aga Jure oli osav ja kaval. Varem arvasin ma ise ennast olevat maailma kavalaim inimene, keda mitte keegi üle ei kavalda :). Kuid ma eksisin ja läks nii, et protsessis toimus tohutu vabanemine - vabanesid erinevad tunded, hirmud, arusaamised, tõekspidamised jne jne. Minust ei jäänud peale protsessi järgi isegi mitte märga plekki. Tundsin ennast maailma kõige väiksema, mõttetumana ja väheolulisema olendina (ilmselt enne seda olin tundnud eluaeg just vatupidist). Järgmisel päeval aga olin justkui uuesti sündinud. Mõistsin, et minuga oli toimunud mingi massiivne energeetiline muutus, millest aru ei saanud. Tundsin vägevalt kõiki tundeid (mida terve elu polnud kunagi kogenud, sest ma olin täielik ratsionaal ja tunded olid ebaolulised). Minu jaoks oli ehmatav, et tundsin ka teiste inimeste tundeid enda sees nagu enda omi ja see tekitas palju segadust. Õppisin sõna otseses mõttes maailma tajuma ja uuesti käima nagu väike laps. Maailmaga suhtlema, aru saama asjadest.
Sellest hetkest muutusid ka minu arusaamad elust-olust, sh elukorraldusest, kodust, elukaaslasest jne. Mulle ei öelnud keegi otse, et peaksin hakkama ruttu lahku minema, kuid minu enda tunded ja vajadused määrasid minu elu edaspidise kulu - ma nimelt ei olnud enam mitte mingil juhul nõus tegema midagi vastu oma tahtmist, elama kellegiga koos lihtsalt sellepärast, et mul oli mugav ja lihtne. Vaid mõistsin, et minus on tärganud vajadused, mida olin eluaeg maha surunud ja vaigistanud, kuna teisiti elades oli lihtsam, mugavam, tulusam jms. Proovisin ka jätkata endises elurütmis, kuid see ei tundunud enam millegipärast vastuvõetav. Midagi väga olulist oli puudu. Seejärel lubasin endal hakata elu kujundama vastavalt sisetundele, vastavalt sellele kuidas mul hea on ja kuidas ma õnnelikum oleksin. Hm, üllatus-üllatus, ja esimene asi oli kohe elukaaslasest lahkuminek. See oli valusvalus kogemus, sest olime elukaaslasega ehitanud oma unelmate kodu metsa sisse ja kujundanud enda ümber oma unistuste elu. Irooniline on, et vahetult enne protsessi saime remondi ja ehituse valmis. Ühel hetkel tundsin aga, et ma pean muutma oma elukorraldust, kui soovin olla õnnelik. Elukaaslane mind ei mõistnud, ja tegelikult ei tahtnudki mõista. Meie vahel olid tunded surnud juba pikka aega, püüdsin neid üles kergitada, elustada, kuid see ei kandnud vilja ning mõistsin, et sellest sai suhte lõpp.
Elasin suhte lõppu ja materialiseerunud unistuste hääbumist pikka aega tugevalt üle. Süüdistasin Juret ja kogu maailma kõiges. Õnneks kohtasin mingi aeg hiljem toredat sõpra, kellega alustasime uut elu. Pidasin seda uut sõpra selliseks, kellega oli vaid vahva koos olla,mööda kohvikuid ringi luusida, kuid rääkisin pidevalt talle kõigest mis minuga toimus - nii heast, kui halvast. Õppisin aktiivselt minu jaoks uut moodi suhtlema - väljendasin enda vajadusi, tundeid, ootusi. Arvasin, et suhe selle sõbraga on ajutine, kuna oleme nii erinevad ja meil tegelikult vajadus teineteise järgi puudus, lihtsalt oli tore koos olla. Tänaseks olen selle sõbraga pannud leivad ühte kappi ja elanud koos kaks aastat. Minu elu on muutunud kirjeldamatult sisukamaks. Ma olen loovam ja õnnelikum kui kunagi varem. Tänases päevas saan tagasi vaadates vanasse suhtesse öelda, et elasin hirmus - hirmus oma unistused iga kell kaotada. Elasin ka ilma tunneteta ja ei teadnud mida tegelikult vajan. Sisuliselt elasin silmad kinni sooritades elu, karjääri, unistuste kodu jne. Õnneks juhtusin seminarile. Ja õnneks juhtus mu eelmise suhtega just see mis juhtus. Enne loomulikult ei mõelnud ma nii. Enne ma tahtsin kümne küünega suhtest kinni hoida ja süüdistasin Juret, et tema sessiooni tulemusena paiskus mu elu täiega segi. Nii segi ei olnud mu elu kunagi varem olnud. Ja see oli hirmutav, kui mitte öelda kohutav. Mõelge ise - kontrollifriik kaotas kontrolli kõige üle. Ma usun, et mõned teavad hästi millest räägin. Ja see ilmselt oligi minu elu suurim hirm.
Tänases päevas ei ole miski enam nii kohutav. Loomulikult enesessevaatajal tekib pidevalt igat sorti õpetlikke valusaid ja vähemvalusaid olukordi, tundeid, situatsioone, kuid miski ei ole nii õudne kui too sessioon Jurega.
Selle mailiga püüan Teid natukegi julgustada Teie enda jaoks olulisi otsuseid vastu võtma. Püüan ka Teile näidata, et lahkuminek on igaühe enda otsus. Jure näitab kätte vaid valupunktid. Sealt edasi peab igaüks ise omal riisikol liikuma. Alati on ju ka võimalus mitte järgida kellegi juhendeid. Kuid miski ei satu meie teele juhuslikult. Tuleks jälgida märke ja püüda leida enda jaoks oluline üles.
Järgi oma vajadusi ja tundeid ning Sa ei eksi.
Kallistades,
Elina
Mõtlesin tükk aega, kas kirjutan siia või mitte. Ma ikkagi jagan..
Ma kohtusin Anne`iga juba varem, eelmise aasta suveseminaril. Selle aasta märtsikuu seminaril olin Anne`iga ühes töö-grupis. Anne pidi mulle n.-ö "teraapiat" tegema. Kohe alguses muutus Anne väljakutsuvaks ja provotseerivaks, ja suht karmiks. Märkasin seda muutust tema kehakeeleski, ja küsisin temalt hiljem, et mispärast ta minuga niimoodi käituma hakkas. Anne`i vastus oli: "Ma tajusin, et sa oled suht kangekaelne, tugev natuur, ning et tavalise ninnu-nännu empaatia-kuulamiseg a ei jõua ma sinuga kuhugi. Et sind on vaja sinu tava-piiridest n.-ö välja raputada, et midagi juhtuma hakkaks, sest sul on tugevad kaitsed peal."
Olin Anne`iga Tallinnas palju koos. Kahjuks juhtus Anne`iga kohe esimese päeva hommikul Tallinnas õnnetus - nimelt kukkus ta kõhuli trepist alla 10 astet, pea ees. Mõlema käe otsas kott, jäi ta nägu kaitseta. Tulemuseks muidugi üsna korralikult kriibitud nägu, kuna ta maandus asfaldil. Ja sinine silm, mis viimasel päeval lahkudes juba kollaseks tõmbus... Tänu sellele shokile polnud Anne päris tema ise neil päevil.
Peale kooli tõmbusime kohe voodisse. Oli see siis kl 19 või 20, ärkasime me südaööl - vahetasime päeva-muljeid, mida peast välja saada ei suutnud. Ja kuskil 3 paiku jäime uuesti magama.
Palju toimus koolis, palju toimus sel südaöisel ajal. Kõik vajus minul kuhugi kuradi väga sügavale.
Ma tahaksin tänada Ovet. Tänu sellele, et sina, Ove, oma tundeid näitasid, sain mina kontakti oma tunnetega. Ühel hetkel ütlesid sa (loodan, et ei riku konfidentsiaalsust) : Ma tunnen, et tahan lähedust, aga ei julge lähedale tulla, sest kardan, et mind ei võeta vastu; ei aktsepteerita (see on minu mälu ja minu tõlgendus).
Mulle on alati meeldinud mõelda ja ka öelda, et minu ema ei ole mind kordagi kallistanud ega pai teinud. Vähemalt olen ma endale öelnud, et ma ei mäleta ühtegi korda. Tegelikult on see vale... Ma olen eelistanud oma ema süüdistada, sest ma ei ole näinud enda süüd...
Mu elus oli lihtsalt lapsena (kui ma olin 3-4a) väga oluline hetk, kus rajasin oma viimased lootused emale. Ja mu ema lükkas mu eemale, nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Mul oli edaspidi lihtsam teda eemale tõugata, kui elada hirmus, et ta VÕIB-OLLA jälle lükkab mu eemale.
Anne`iga tundsin end piisavalt turvaliselt (sest mul puudub temaga negatiivne ära-tõukamise kogemus), et sellest rääkida. Või noh, õigem oleks öelda - see lihtsalt tuli üles. Ehk nagu ütleb mu sõbranna: "Mul suu avanes." Palju mälupilte tuli üles, ja ka tundeid, mille olemasolust ma teadlik polnud.
Jah, see on kuradi valus - kuradi raske on tegelda n.-ö Lapsega endas. Nii kaua aastaid allasurutud tunnete ja mõtetega.
Tegelen samm-haaval ja annan endale aru, kus on minu piirid. Millega endas suudan praegu tegeleda ja millega mitte. Ma ei lähe selle jutuga Jure juurde era-seansile, sest tean juba ette, kuidas ta mind "nüpeldama" hakkab. Anne`ilegi ütlesin mingi hetk öösel, et kuule, su piits läheb väga teravaks; ma tahan nüüd präänikut ka. :)
Teekond jätkub.
Liina
Olin Anne`iga Tallinnas palju koos. Kahjuks juhtus Anne`iga kohe esimese päeva hommikul Tallinnas õnnetus - nimelt kukkus ta kõhuli trepist alla 10 astet, pea ees. Mõlema käe otsas kott, jäi ta nägu kaitseta. Tulemuseks muidugi üsna korralikult kriibitud nägu, kuna ta maandus asfaldil. Ja sinine silm, mis viimasel päeval lahkudes juba kollaseks tõmbus... Tänu sellele shokile polnud Anne päris tema ise neil päevil.
Peale kooli tõmbusime kohe voodisse. Oli see siis kl 19 või 20, ärkasime me südaööl - vahetasime päeva-muljeid, mida peast välja saada ei suutnud. Ja kuskil 3 paiku jäime uuesti magama.
Palju toimus koolis, palju toimus sel südaöisel ajal. Kõik vajus minul kuhugi kuradi väga sügavale.
Ma tahaksin tänada Ovet. Tänu sellele, et sina, Ove, oma tundeid näitasid, sain mina kontakti oma tunnetega. Ühel hetkel ütlesid sa (loodan, et ei riku konfidentsiaalsust) : Ma tunnen, et tahan lähedust, aga ei julge lähedale tulla, sest kardan, et mind ei võeta vastu; ei aktsepteerita (see on minu mälu ja minu tõlgendus).
Mulle on alati meeldinud mõelda ja ka öelda, et minu ema ei ole mind kordagi kallistanud ega pai teinud. Vähemalt olen ma endale öelnud, et ma ei mäleta ühtegi korda. Tegelikult on see vale... Ma olen eelistanud oma ema süüdistada, sest ma ei ole näinud enda süüd...
Mu elus oli lihtsalt lapsena (kui ma olin 3-4a) väga oluline hetk, kus rajasin oma viimased lootused emale. Ja mu ema lükkas mu eemale, nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Mul oli edaspidi lihtsam teda eemale tõugata, kui elada hirmus, et ta VÕIB-OLLA jälle lükkab mu eemale.
Anne`iga tundsin end piisavalt turvaliselt (sest mul puudub temaga negatiivne ära-tõukamise kogemus), et sellest rääkida. Või noh, õigem oleks öelda - see lihtsalt tuli üles. Ehk nagu ütleb mu sõbranna: "Mul suu avanes." Palju mälupilte tuli üles, ja ka tundeid, mille olemasolust ma teadlik polnud.
Jah, see on kuradi valus - kuradi raske on tegelda n.-ö Lapsega endas. Nii kaua aastaid allasurutud tunnete ja mõtetega.
Tegelen samm-haaval ja annan endale aru, kus on minu piirid. Millega endas suudan praegu tegeleda ja millega mitte. Ma ei lähe selle jutuga Jure juurde era-seansile, sest tean juba ette, kuidas ta mind "nüpeldama" hakkab. Anne`ilegi ütlesin mingi hetk öösel, et kuule, su piits läheb väga teravaks; ma tahan nüüd präänikut ka. :)
Teekond jätkub.
Liina
Tere kõigile!
Pöördun eelkõige sinu poole, kallis Liina ning kõigi teiste, kel samad mõtted.
Esitasin mitmed samasugused küsimused Jurele paar kuud tagasi. Eelkõige selle, et kas tema eesmärk on lõhkuda perekondi ning parterlussuhteid?
Ise astusin tema soovitusel „sama reha” otsa. Ma mõtlen: vägivaldselt kiiresti talitledes oma iseenda sisetunde vastu. Olen pettunud iseendas, et olin
liialt mõjutatav. Teadsin oma peas suhte lõpetamise vajadust küll........... kuid reageerisin läbimõtlematult, mitte minulikult. Kannatab selle tõttu eelkõige
meie 3 aastane poeg....... Tunnen suurt kurbust ja süüd .............
Küsisin Jurelt ka seda, kas tema eesmärk on üksildased, suhte lõpetamise valu kannatavad inimesed? Mõte selles, et kas ta nii-öelda taastoodab endale kliente?
Küsimus lähtus just sellest kui palju on meie grupis lahkuminekuid kooliaja jooksul
Jure vastus: ta saab aru mida ma mõtlen ja et minu mõtted on õiged jne ............... Vastus on selline, et vastust ma ei saanud.
Olin juba suveseminarist alates väga negatiivne ja kahtlev kõiges. Vaatasin kahel viimasel korral koolis asjale kõrvalt, distantseerisin ennast. Pilt muutus selgemaks.
Sain ka oma ootustest paremini aru alles viimasel koolipäeval ning järgneval päeval toimunud Jure erasessioonil.
Kokkuvõtlikult ei ole ma enam nii „sinisilmne” kui märtsis alustades kuid ka mitte enam nii negatiivne kui viimastel kuudel. Hetkel püüan võtta kõigest, mis mulle vajalik
ning tõrjuda vastuvõetamatut ja see ka välja öelda ( mida eraldi vesteldes tegin ).
Päikest
Ja hulga kalli-kallisid................................. J
Kristel
P.S. Liina, mulle ei jõudnud sinu esialgne kiri. Miks ei tahtnud see kiri minuni jõuda? Mis jõud hoidsid seda mailboxist eemal? Milleks? Tore, et läbi Lia see jõudis minuni. See teema on mulle tähtis.
Liake, kahjuks ei saa seekord tulla, olen teatris. Head avastamist teile.
Esitasin mitmed samasugused küsimused Jurele paar kuud tagasi. Eelkõige selle, et kas tema eesmärk on lõhkuda perekondi ning parterlussuhteid?
Ise astusin tema soovitusel „sama reha” otsa. Ma mõtlen: vägivaldselt kiiresti talitledes oma iseenda sisetunde vastu. Olen pettunud iseendas, et olin
liialt mõjutatav. Teadsin oma peas suhte lõpetamise vajadust küll........... kuid reageerisin läbimõtlematult, mitte minulikult. Kannatab selle tõttu eelkõige
meie 3 aastane poeg....... Tunnen suurt kurbust ja süüd .............
Küsisin Jurelt ka seda, kas tema eesmärk on üksildased, suhte lõpetamise valu kannatavad inimesed? Mõte selles, et kas ta nii-öelda taastoodab endale kliente?
Küsimus lähtus just sellest kui palju on meie grupis lahkuminekuid kooliaja jooksul
Jure vastus: ta saab aru mida ma mõtlen ja et minu mõtted on õiged jne ............... Vastus on selline, et vastust ma ei saanud.
Olin juba suveseminarist alates väga negatiivne ja kahtlev kõiges. Vaatasin kahel viimasel korral koolis asjale kõrvalt, distantseerisin ennast. Pilt muutus selgemaks.
Sain ka oma ootustest paremini aru alles viimasel koolipäeval ning järgneval päeval toimunud Jure erasessioonil.
Kokkuvõtlikult ei ole ma enam nii „sinisilmne” kui märtsis alustades kuid ka mitte enam nii negatiivne kui viimastel kuudel. Hetkel püüan võtta kõigest, mis mulle vajalik
ning tõrjuda vastuvõetamatut ja see ka välja öelda ( mida eraldi vesteldes tegin ).
Päikest
Ja hulga kalli-kallisid................................. J
Kristel
P.S. Liina, mulle ei jõudnud sinu esialgne kiri. Miks ei tahtnud see kiri minuni jõuda? Mis jõud hoidsid seda mailboxist eemal? Milleks? Tore, et läbi Lia see jõudis minuni. See teema on mulle tähtis.
Liake, kahjuks ei saa seekord tulla, olen teatris. Head avastamist teile.
Tead,
ma ikka kõigega ei Jure filosoofiaast-metoodikast(=.mmüügivõtetest?) ei ole nõus.
Ja mõned sinu öeldud peegeldused kah torgivad ning ei tundu päriselt õiged.
Jure käsitleb "armastuse ja armastatuse vajadust" inimese põhivajaduse ja lausa elusihina (=sest sisendab seda nii palju ja pateetiliselt).
Muidugi on see "inimese humaanne õigus" ja muidugi on see kõigi inimolendite sügav vajadus.
Aga,
kui me eeskätte ja põhiliselt v a i d selle järgi end ära programmeerime, seame oma elu sihi jaa olemise suisa sõltuvuslikku sõltuvusse tundelisest ja füüsilisest armastusest siin elus.
Aga on see siis ainiti ja otseselt tõesti võrdne õnne, hingeõndsuse, samadhiga /kuidas veedades te seda nimetate?/? Ei ole ju, ei saa ju olla.
Inime vist vahepeal lihtsalt lihtsustab /või talle sisendatakse nii/.
x x x
Sellesama asja pärast ei ole ka sul päris õigus , et ma "ei lase endal tunda"; nagu peaks see olema üpris ülim siht.
/Tõestan lihtsa näite kaudu:
ok, muidugi olen ka mina inime ja meessolend nagu paljud; loomulikult on ka minul oma tunne/tuslik/ vajadus. Ka "armastamise ja armastatuse" vajadus, normaalne.
Aga kui ma nii tundlemisele igasuguse kontrollita anduksin, selle nö. ülimana vallandan, kukun ju kähku mõne suvalise tunde /olgu või vastuseta armastuse/ auku. Saan ma siis inimese /ja mehena/ õnnelikuks. Isegi mitte ei kahtle; ei usu; ei saa. (Või arvad tõesti vastupidi?)
/
x x x
Et muidugi, me e i sa a kindlasti ka õnnelikuks, kui oma tundmisvajadust ja tundmist järsult blokeerime, mida õpime ja kogeme koolis; see on ilmselt enamusel tohutuks pärssivaks jõuks.Ei ole keegi erand.
Aga
oleks väga sõltuvuslik ainult armastuse (ja armastatuse) ootusele orienteeruda.
Isegi kahe inimese "tunne" ja õnn ei sõltu ju mitte ainult vallapäästetud tunnetest.
Nagu mulle öeldi paar aastat tagasi:"sa pead "kuulama". Et pead nii oma /kui teise/ tundeid kuulma ja kuulama.
x x x
seepärast ka see jure paisutatud rõhk tunnetel /ja armastatuse või ilmajäämise traumadel/ mõjub mulle osalt väga väsitavalt. Vahepeal masohhistlikult.
Peale tunnete sauna oleksin tahtnud nii Elinalt, Ovelt kui Heikilt kuulda, lasta neil seda väljendada, kuidas nende hing t e i s it i j a ro h k em hakkas helisema. Sest olen veendunud, et hakkas. Kuidagi tundlikumalt, õrnemalt, aega andes, hinge rohkem respekteerides.
Rohkem kui sodi minu või kellegi teise pärasooles huvitab mind hoopis rohkem päike külmanud künka taga,
hoopis rõõm sellest matkast seal lumes,
hoopis sisetuli /ka laps/ selle mäe sees.
Tuleb siis keegi vastu või juurde selle eest, või üldse.
Ah.
x x x
Nonii,
ma ei ole ole kindel kas see päris mõistetav on,
aga kuidagi nii,
terv,
r.
Ja mõned sinu öeldud peegeldused kah torgivad ning ei tundu päriselt õiged.
Jure käsitleb "armastuse ja armastatuse vajadust" inimese põhivajaduse ja lausa elusihina (=sest sisendab seda nii palju ja pateetiliselt).
Muidugi on see "inimese humaanne õigus" ja muidugi on see kõigi inimolendite sügav vajadus.
Aga,
kui me eeskätte ja põhiliselt v a i d selle järgi end ära programmeerime, seame oma elu sihi jaa olemise suisa sõltuvuslikku sõltuvusse tundelisest ja füüsilisest armastusest siin elus.
Aga on see siis ainiti ja otseselt tõesti võrdne õnne, hingeõndsuse, samadhiga /kuidas veedades te seda nimetate?/? Ei ole ju, ei saa ju olla.
Inime vist vahepeal lihtsalt lihtsustab /või talle sisendatakse nii/.
x x x
Sellesama asja pärast ei ole ka sul päris õigus , et ma "ei lase endal tunda"; nagu peaks see olema üpris ülim siht.
/Tõestan lihtsa näite kaudu:
ok, muidugi olen ka mina inime ja meessolend nagu paljud; loomulikult on ka minul oma tunne/tuslik/ vajadus. Ka "armastamise ja armastatuse" vajadus, normaalne.
Aga kui ma nii tundlemisele igasuguse kontrollita anduksin, selle nö. ülimana vallandan, kukun ju kähku mõne suvalise tunde /olgu või vastuseta armastuse/ auku. Saan ma siis inimese /ja mehena/ õnnelikuks. Isegi mitte ei kahtle; ei usu; ei saa. (Või arvad tõesti vastupidi?)
/
x x x
Et muidugi, me e i sa a kindlasti ka õnnelikuks, kui oma tundmisvajadust ja tundmist järsult blokeerime, mida õpime ja kogeme koolis; see on ilmselt enamusel tohutuks pärssivaks jõuks.Ei ole keegi erand.
Aga
oleks väga sõltuvuslik ainult armastuse (ja armastatuse) ootusele orienteeruda.
Isegi kahe inimese "tunne" ja õnn ei sõltu ju mitte ainult vallapäästetud tunnetest.
Nagu mulle öeldi paar aastat tagasi:"sa pead "kuulama". Et pead nii oma /kui teise/ tundeid kuulma ja kuulama.
x x x
seepärast ka see jure paisutatud rõhk tunnetel /ja armastatuse või ilmajäämise traumadel/ mõjub mulle osalt väga väsitavalt. Vahepeal masohhistlikult.
Peale tunnete sauna oleksin tahtnud nii Elinalt, Ovelt kui Heikilt kuulda, lasta neil seda väljendada, kuidas nende hing t e i s it i j a ro h k em hakkas helisema. Sest olen veendunud, et hakkas. Kuidagi tundlikumalt, õrnemalt, aega andes, hinge rohkem respekteerides.
Rohkem kui sodi minu või kellegi teise pärasooles huvitab mind hoopis rohkem päike külmanud künka taga,
hoopis rõõm sellest matkast seal lumes,
hoopis sisetuli /ka laps/ selle mäe sees.
Tuleb siis keegi vastu või juurde selle eest, või üldse.
Ah.
x x x
Nonii,
ma ei ole ole kindel kas see päris mõistetav on,
aga kuidagi nii,
terv,
r.
Hei,
minu tuttav pankrotihaldur müüb raamatuid!
Tervitage teda minu poolt kindlasti ja ostke, hinnad on suurepärasted!
Terje
Jõulud on varsti tulemas ja miks mitte kinkida oma sõpradele-lähedastele sellel aasta Jõulukingiks ka raamat! Mul on veel 2007.a. lõpuni AS Kupar pankrotipesas hulgaliselt raamatuid müügis. Võib-olla, et on ka midagi Teile huvipakkuvat. Raamatute nimekiri on käesoleva meili attachis.
Raamatute tellimine käib nii, et tellimusi võtan vastu meili teel (lyy.myyrsoo@ mail.ee). Siis täidan tellimuse. Osa raamatuid on mul siin Tallinnas büroos (Väike-Ameerika 8-203), osa Põltsamaal laos. Kui Tallinnast raamatud otsa lõpevad, toon neid Põltsamaalt juurde. Seetõttu võib tellimuse täitmine vahel veidi aega võtta. Kui tellimus komplekteeritud, annan tellijale teada ja palun raamatutele järele tulla. Kuna ma käin aeg-ajalt ka Pärnus, siis saan Teie soovitud raamatud ka soovi korral Pärnusse tuua. Maksmisel on võimalikud kõik variandid, vajadusel väljastan ka arve. Makseterminali mul ei ole.
Ette tänades,
Ly Müürsoo
AS Kupar (pankrotis)
pankrotihaldur
Tel 6481156
Mobiil 50 97 383
Tervitage teda minu poolt kindlasti ja ostke, hinnad on suurepärasted!
Terje
Jõulud on varsti tulemas ja miks mitte kinkida oma sõpradele-lähedastele sellel aasta Jõulukingiks ka raamat! Mul on veel 2007.a. lõpuni AS Kupar pankrotipesas hulgaliselt raamatuid müügis. Võib-olla, et on ka midagi Teile huvipakkuvat. Raamatute nimekiri on käesoleva meili attachis.
Raamatute tellimine käib nii, et tellimusi võtan vastu meili teel (lyy.myyrsoo@ mail.ee). Siis täidan tellimuse. Osa raamatuid on mul siin Tallinnas büroos (Väike-Ameerika 8-203), osa Põltsamaal laos. Kui Tallinnast raamatud otsa lõpevad, toon neid Põltsamaalt juurde. Seetõttu võib tellimuse täitmine vahel veidi aega võtta. Kui tellimus komplekteeritud, annan tellijale teada ja palun raamatutele järele tulla. Kuna ma käin aeg-ajalt ka Pärnus, siis saan Teie soovitud raamatud ka soovi korral Pärnusse tuua. Maksmisel on võimalikud kõik variandid, vajadusel väljastan ka arve. Makseterminali mul ei ole.
Ette tänades,
Ly Müürsoo
AS Kupar (pankrotis)
pankrotihaldur
Tel 6481156
Mobiil 50 97 383
Tere-Tere Kõigile!
Ootan kõiki,kellel soovi,aega ja tahtmist,enda juurde koju,neljapäeval, 25oktoobril, kell 19.00.
Tulla võib piiramata arv inimesi,nii Tallinna,kui Tartu grupist,ruumi jagub,nii,et mahume kõik kenasti ära!
Samuti,kes soovib,võib tulla juba varem,ise jõuan koju kella viieks!
Tallinnast-Kiisale saab nii;Järve selveri juurest keerata Vana-viljandi mnt.sõita u.15km. otse,Rapla suunas,kuni Tõdvani,peale Tõdva kauplust,paremale, sõita otse 6km Kiisale.Kiisa asula märgist 3,3km,näete vasakul tee ääres suurt helekollast maja.oletegi kohal! Kapa 117.
Samuti tulevad kesklinnast, Estonia eest marsuuttaksod( marsajuhile öelda-Kapa teine värav,peatab maja ees!)
Rõõmsate kohtumisteni!
Armastusega Elisabeth. 5015831
Tulla võib piiramata arv inimesi,nii Tallinna,kui Tartu grupist,ruumi jagub,nii,et mahume kõik kenasti ära!
Samuti,kes soovib,võib tulla juba varem,ise jõuan koju kella viieks!
Tallinnast-Kiisale saab nii;Järve selveri juurest keerata Vana-viljandi mnt.sõita u.15km. otse,Rapla suunas,kuni Tõdvani,peale Tõdva kauplust,paremale, sõita otse 6km Kiisale.Kiisa asula märgist 3,3km,näete vasakul tee ääres suurt helekollast maja.oletegi kohal! Kapa 117.
Samuti tulevad kesklinnast, Estonia eest marsuuttaksod( marsajuhile öelda-Kapa teine värav,peatab maja ees!)
Rõõmsate kohtumisteni!
Armastusega Elisabeth. 5015831
Tere.
Kellel on soovi praktiseerida olete oodatud sellel neljapäeval .
Alustame kell 12.00 Pikk 30-2.
Aili Tamming
55670442
Alustame kell 12.00 Pikk 30-2.
Aili Tamming
55670442
