laupäev, 16. veebruar 2008

Laste joonistusvõistlus „Minu Eesti”


Head lapsed, austatud lapsevanemad,
Eesti Koostöö Kogu kuulutab välja joonistusvõistluse „Minu Eesti”.
Peagi tähistame üheskoos Eesti vabariigi 90. sünnipäeva.
Sünnipäevaks
tehakse ikka kingitusi.
Noor lugeja, kingi sünnipäevalapsele oma joonistus.
Joonista, millisena näed Sina elu meie kodumaal, või on Sinu
varasemate joonistuste hulgas pilte, mis iseloomustavad kõige paremini
elu Eestimaal.
Joonistusvõistlusest „Minu Eesti” võivad osa võtta lapsed
ja noored vanuses 6–18 eluaastat.
Konkursi parimad joonistused valitakse
illustreerima Eesti Inimarengu Aruannet 2007.
Lisaks on Eesti Koostöö
Kogu koos raamatukauplusega Rahva Raamat välja pannud hulk auhindu.
Käesoleva aasta märtsis avaldab Sihtasutus Eesti Koostöö Kogu taas Eesti
Inimarengu Aruande.
See on Eesti teadlaste koostatud rahvusvaheline väljaanne,
mille eesmärgiks on analüüsida olulisi Eesti inimarengu probleeme, võrrelda
meie arengut teiste riikidega ning hoida üleval diskussiooni ühiskonnale olulistel
teemadel nagu tervishoid, haridus, eluga rahulolu, tööhõive, sallivus, kihistumine
jne.
Aruande üldiseks suunitluseks on inimarengut mõjutavate poliitikate
kujundamine ja toetamine.
Raamat, mille põhisisuks on elu ja hea käekäigu
väärtustamine kõigil kontinentidel, on saanud üheks enamtsiteeritud
arengudokumendiks maailmas.
Joonistusi saab konkursile esitada kuni 18. veebruarini aadressil
Sihtasutus Eesti Koostöö Kogu,
Narva mnt 1, 10111 Tallinn,
märgusõna
„Joonistusvõistlus”.
Ühelt osalejalt oodatakse kuni viite joonistust, iga
konkursi teema kohta ühe.
Joonistused võivad olla kas A4- või
A3-formaadis.
Töid oodatakse viies teemavaldkonnas:
Milline on Eesti 10 aasta pärast
Minu pere
Elu on ilus
Mis koolis toimub
Oleme ju sarnased – hoiame kokku
Võitjad kuulutatakse välja Eesti Inimarengu Aruande 2007 esitlusel
käesoleva aasta märtsis ja avaldatakse Eesti Koostöö Kogu kodulehel
www.kogu.ee.
Joonistusvõistlusele esitatud töödest tehtud
valik eksponeeritakse avalikul näitusel pärast võidutööde välja
kuulutamist.
Konkursi tingimused
• Konkursil „Minu Eesti” saavad osaleda lapsed ja noored vanuses 6–18 eluaastat, välja arvatud konkursi
korraldamise ja hindamisega seotud organisatsioonide töötajad ja nende perekonnaliikmed.
• Pilte saab konkursile esitada 30. jaanuarist 18. veebruarini 2008.
• Joonistusi saab esitada viies teemavaldkonnas:
„Elu on ilus”,
„Minu pere”,
„Mis koolis toimub”,
„Oleme ju sarnased – hoiame kokku” ja
„Milline on Eesti 10 aasta pärast”.
• Iga osaleja saab esitada kuni viis joonistust, igas kategoorias ühe.
Joonistused peavad olema kas A3- või
A4-formaadis.
• Joonistused tuleb saata aadressil:
Sihtasutus Eesti Koostöö Kogu, Narva mnt 1, 10111 Tallinn,
märgusõna
„Joonistusvõistlus”.
• Joonistusi esitades kinnitab osaleja (või teda esindav lapsevanem), et on vastavate joonistuste autor
ning vastutab kolmandate osapoolte võimalike pretensioonide eest.
• Konkursitöödel peavad olema märgitud järgmised andmed: teemavaldkond, autori ees- ja perekonnanimi,
sünniaeg, kontakttelefon ning e-posti aadress. Joonistusele on soovitav lisada pealkiri või lühike sõnum
pildi kohta.
Hindamine
• Hindamine toimub kolmes vanusekategoorias: eelkooliealised lapsed – 4. klassi õpilased;
4.–9. klassi õpilased, 10. –12. klassi õpilased.
• Hindamisel arvestatakse eelkõige loovust ja originaalset lähenemist, oskust tabada huvitavaid detaile ja
meeleolusid, joonistuste tehnilist kvaliteeti ning temaatika oskuslikku ja eakohast kajastamist.
• Joonistusi hindab žürii, kuhu kuulub nii tuntud sotsiolooge, kunstnikke, kunstiteadlasi kui ka
ajakirjanikke.
• Peaauhinnaks on 3000 krooni. Lisaks sellele annab žürii välja 3 eripreemiat ā 1000 krooni ning
ergutuspreemiana viisteist 500kroonist kinkekaarti raamatukaupluselt Rahva
Raamat.
Joonistuste kasutamine
Kõigi konkursile saadetud joonistuste autoriõigused jäävad autoritele.
Korraldajal on õigus tasuta kasutada konkursil osalenud joonistusi
Eesti Inimarengu Aruande 2007 illustreerimiseks, konkursi tulemuste
avalikustamiseks meediaväljaannetes ja Eesti inimarengu aruande
2007 esitlusel ja näitustel, oma kodulehel, avalikel üritustel ning
trükistes.
Sihtasutus Eesti Koostöö Kogu
Lisainfo:
Kaja Laasma, Eesti Koostöö Kogu,
e-post kaja.laasma@kogu.ee, tel 666 4972

Kuidas kasvatada 21. sajandi poisse ja tüdrukuid?

Esialgne kava
11.30-12.00 Osavõtjate registreerimine, tervituskohv
12.00-13.00 Soolise võrdõiguslikkuse temaatika Eesti alushariduses
Avasõnad ENÜ eestistujalt Laine Tarviselt
Ülle-Marike Papp, SM soolise võrdõiguslikkuse osakonna nõunik
- Miks on vaja rääkida poistest ja tüdrukutest, mitte lihtsalt lastest ja noortest?
Marika Veisson, Tallinna Ülikooli eelkoolipedagoogika osakond,
- Mida on seni uuritud Tallinna Ülikoolis
Ülle Tõnumaa, lasteaiaõpetaja, Eesti Lasteaednike Liit
- Kui palju teatakse ja mida arvatakse soolisest võrdõiguslikkusest meie lasteaednike seas
Liisa Pakosta, Eesti Lastevanemate Liidu eestseisuse liige*
- Mida ootavad lapsevanemad
13.00-14.00 Rootsi kogemus
Ingrid Stenman, Järfälla kommuun
Maria Stenman, Järfälla kommuun
14.00-14.25 Kohvipaus
14.25-15.45 Rootsi kogemuste tutvustamine jätkub
15.45-16.00 Päeva kokkuvõte

*esinemine kinnitamisel
Seminaril on tagatud sünkroontõlge rootsi-eesti-rootsi.
Sõidukulud saavad kaetud nagu tavaliselt.
Palun teatada oma osavõtust hiljemalt neljapäevaks, 14. veebruariks

http://www.youtube.com/watch?v=pL3xnkvfBBI

http://img.123greetings.com/eventsnew/efeb_valen_happy/8701-004-80-1073.swf

http://img.123greetings.com/eventsnew/efeb_valen_happy/8701-004-99-1042.swf'


http://img.123greetings.com/eventsnew/efeb_valen_happy/8701-004-93-1042.swf'

Eluloovõistlus

“Minu elulugu, minu suguvõsa ja eelnevate põlvkondade lood ”,
töid saab saata 1. märtsini Ühendus Eesti Elulood ja Eesti Kirjandusmuuseum kuulutavad välja eluloovõistluse“
Minu elulugu, minu suguvõsa ja eelnevate põlvkondade lood ”
Inimene ei ole oma ajas üksi.
Kas eelkäijate valikud mõjutavad meie elu?
Kirjutage oma elulugu koos oma pere, suguvõsa ja esivanemate looga.
Jutustage lähtudes oma eluloost vabas vormis, oma kogemuste ja näidete kaudu.
Kui teie või teie perekonna elus on olnud elulooga tihedalt seotud kirjavahetust (näiteks kaugel asuvate omastega sõjas, emigratsioonis, reisil jne), siduge kirjad ja fotod elulooga.
Tooge näiteid, võimalusel lisage kirjad ja fotod.
Need on ajaloolised dokumendid!
Tööde pikkus ei ole piiratud.
Parematele töödele auhinnad.

ELULOOVÕISTLUSE TÄHTAEG on Eesti Vabariigi 90. aastapäev,
kuid töid võib saata kuni 1. märtsini aadressil
Eesti Kirjandusmuuseum, Vanemuise 42, Tartu 51003. Eluloovõistlus.

Mälule abiks mõned küsimused
Kas Sinu kodus on vanematelt või suglastelt päritud esemeid ?
Meenuta ja kirjelda, millal ja mis olukorras kuulsid või said teada oma vanemate, vanavanemate jt sugulaste elust.
Kes nad olid, kus elasid ?
Missuguseid meeldejäävaid inimesi on suguvõsas ja mida neist tead ?
Missugune oli eelnevate põlvede igapäevane elu ?
Kas vanematel, vanavanematel, sugulastel oli tõekspidamisi, mida Sul(või tänapäeval üldisemalt) ei ole?
Kas nende elus oli tabusid ja kas need veel sinu elus kehtivad?
Millest tekkisid konfliktid ja kuidas need ületati ?
Mis on kõige rohkem määranud vanemate, sugulaste või sinu elukäiku ?
Kas viimasel ajal on tulnud ilmsiks asju, mida Sa ei teadnud ja millest suguvõsas polnud varem kombeks rääkida?
Milliseid eri riikides ja eri võimude all elamise kogemusi on Sinu suguvõsas vahetatud?
Kelleks tahtsid Sinu vanemad (vanavanemad) saada ?
Millest nad unistasid ?
Kelleks nad said?
Kas Sa näed mingeid paralleele nende elu ja oma elu vahel?
Kas Sina oled oma valikutega rahul või oleks elu võinud minna teisiti?
Kas elu on Sulle pakkunud viimase 10 aasta jooksul uusi väljakutseid?
Kas Sa oled oma tahtmise saanud või olud sind takistanud?
Kas Sa sooviksid olla esivanemate sarnane või olla uue aja inimene?
Kas sugulaste või esivanemate elu on kuidagi mõjutanud ka Sinu elu ?
Kontakt: rutt@kirmus.ee
Eesti Kirjandusmuuseum
21/01/2008

Perekonnaseaduse eelnõu

PEREKONNASEADUSE EELNÕU
SOTSIAALSETE MÕJUDE ANALÜÜSI
ARUANNE
Tartu Ülikool 2008
PEREKONNASEADUSE EELNÕU SOTSIAALSETE MÕJUDE ANALÜÜSI ARUANNE
2
SISUKORD
SISSEJUHATUS .......................................................................................................3
ÜLDTEOREETILINE TAUST.................................................................................4
PEREKONNA ÜLESANDED................................................................................................................... 4
INDIVIDUATSIOON............................................................................................................................. 4
PÕHIVÄÄRTUSED ............................................................................................................................... 5
ANALÜÜSI MEETOD.............................................................................................5
OLULISEMATE SEADUSANDLIKE MUUDATUSTE MÄÄRATLEMINE........6
PEREKONNASEADUSE EELNÕU SOTSIAALSETE MÕJUDE ANALÜÜS..10
VARASUHETE MUUTUMISE OTSESED SOTSIAALSED MÕJUD ............................................................10
HOOLDUSÕIGUSE MUUTUMISE OTSESED SOTSIAALSED MÕJUD ....................................................11
OODATAVAD KÄITUMUSLIKUD MUUTUSED...................................................................................13
MUUTUSED INSTITUTSIONAALSES KORRALDUSES.................................19
SOTSIAALHOOLEKANNE..................................................................................................................19
NOTAR.............................................................................................................................................20
KOHUS .............................................................................................................................................20
KOKKUVÕTE.........................................................................................................21
PROJEKTI TÄITJAD..............................................................................................24
ANALÜÜSITULEMUSTE ARGUMENTATSIOON……………………………..25
PEREKONNASEADUSE EELNÕU SOTSIAALSETE MÕJUDE ANALÜÜSI ARUANNE
3
SISSEJUHATUS
Uue perekonnaseaduse eelnõu (PKSE) üheks eesmärgiks on senisest parem vastavus
inimkäitumise ja ühiskonna arengutele. Iga seadusemuudatus kutsub esile muutusi hoiakutes,
väärtussüsteemides ja inimkäitumises, suunates seega uusi ühiskondlikke arenguid. Samas
aga pole selge, millised on inimkäitumise ja kogu Eesti ühiskonna oodatavad arengud peale
uue perekonnaseaduse toimima hakkamist, pole ka selge, kas need muutused vastavad
ühiskonna soovitavatele arengusuundadele ning on kooskõlas rahvusvaheliste ja riiklike
arengueesmärkidega.
PKSE abielusuhteid ja perekonnaelu reguleeriv mõju puudutab otseselt ca 500000
registreeritud kooselus elavat inimest, kellele kaudselt lisanduvad nii vabaabielupaarid,
erinevates perekonnavormides elavad lapsed kui ka lähiajal pereloomeikka jõudvad noored
ning hooldust vajavad eakad. Seega puudutab menetluses olev eelnõu praktiliselt kogu Eesti
elanikkonda, mis seab seadusloomes osalejate ette suure vastutuse, millega kaasneb vajadus
põhjalikult analüüsida kõiki seadusandlikust initsiatiivist tulenevaid võimalikke tagajärgi.
PKSE-st tulenevate võimalike sotsiaalsete mõjude väljaselgitamiseks sugupoole ja laste
huvide kaitstuse aspektist tellis Riigikogu Kantselei Riigikogu Sotsiaalkomisjoni initsiatiivil
Tartu Ülikooli sotsiaalteadlastelt uurimuse, mille tulemuseks on käesolev aruanne.
Aruande eesmärgiks on esitada PKSEga kaasneda võivad olulisemad otsesed ja kaudsed
sotsiaalsed mõjud indiviidi, perekonna ja ühiskonna tasandil. Sotsiaalsete mõjudena
käsitletakse võimalikke muutusi rahvastiku struktuuris ja reproduktiivkäitumises, tööhõives,
perekonna- ja abieluinstitutsioonis, samuti ühiskonnaliikmete igapäevategevuses ning
sotsiaalkultuurilistes hoiakutes. PKSE sotsiaalsete mõjude analüüsi üldteoreetilisteks
lähtekohtadeks on perekondliku ja abielulise käitumise seaduspärasusi selgitavad
sotsioloogilised ja sotsiaal-psühholoogilised teooriad, kaasaegset ühiskonnakorraldust
laiemalt iseloomustav ‚riskiühiskonna’ kontseptsioon ning erinevad väärtuste, hoiakute,
normide ja reaalse käitumise vahelisi seoseid esitavad teooriad. Mõjude analüüsis
rakendatakse prognoosiva eelhindamise metoodilisi võtteid. Analüüsi empiiriliseks aluseks
on riikliku statistika ja erinevate sotsiaaluuringute andmed.
Käesolev aruanne koosneb kahest omavahel lahutamatust osast, mida täiendavad täpsustavad
ja illustreerivad lisad. Aruande põhiosa esitab analüüsi teoreetilis-metodoloogilise raamistiku,
seadusandlike muutuste analüüsi ning PKSE olulisemad eeldatavad otsesed ja kaudsed mõjud
koos kokkuvõtlike järeldustega. Aruande teises osas „Analüüsitulemuste argumentatsioon”
(vormistatud numereeritud järelmärkustena) tuuakse välja põhiosas esitatud väidete
teoreetilis-empiiriline tõendusmaterjal. Argumentatsiooniosa on vormistatud numereeritud
järelmärkustena, millele on aruande põhitekstis lisatud numereeritud viited.
Analüütiliste prognooside koostamisel lähtuti kahest põhimõttest: 1) akadeemiline
neutraalsus – isiklike väärtuste ja hoiakute minimiseerimine järelduste tegemine; iga
hinnatava eelnõuga reguleeritava valdkonna puhul on eraldi analüüsitud nii sotsiaalsete
mõjude negatiivseid kui ka positiivseid aspekte; 2) konsensuslikkus - kõik aruandes
seisukohad on uurimisrühma töökoosolekutel ühiselt läbi arutatud.
PKSE sotsiaalsete mõjude analüüsi teostajaks on uurimisrühm TÜ Sotsioloogia ja
sotsiaalpoliitika instituudi (SSPI) dotsendi Dagmar Kutsari juhtimisel. Uurimisrühma
koosseisus osalesid (tähestikulises järjekorras) Helen Biin (SSPI doktorant), Liis Hallik
(Riigikohtu tsiviilkolleegiumi nõunik ja Tartu Ülikooli perekonnaõiguse õppejõud), Kairi
Kasearu (SSPI doktorant), Jüri Kõre (SSPI dotsent), Margit Sutrop (TÜ eetikakeskuse
PEREKONNASEADUSE EELNÕU SOTSIAALSETE MÕJUDE ANALÜÜSI ARUANNE
4
juhataja, professor), Avo Trumm (SSPI lektor) ja Eveli Vavrenjuk (Tartu Maakohtu
kohtunik). Nõuandvas ja konsulteerivas funktsioonis lisasid oma panuse Agnes Alvela (SSPI
doktorant) ja Kadri Simm (TÜ Filosoofia ja semiootika instituudi vanemteadur). Aruande
toimetajateks on Dagmar Kutsar ja Avo Trumm. Uurimisrühma kontaktisik on Dagmar
Kutsar (dagmar.kutsar[at]ut.ee).
Töö autorid loodavad, et käesoleva aruande tulemused jõuavad võimalikult paljude PKSE
huvirühmade esindajateni. Soovime, et PKSE sotsiaalsete mõjude analüüs ning selle
esitamisele järgnev avalik diskussioon aitab kaasa eesti ühiskonna eesmärke ja selle
individuaalsete liikmete huve ja vajadusi võimalikult hästi kaitsva õiguspoliitilise
lahenduseni.
ÜLDTEOREETILINE TAUST
Perekonna ülesanded
Kõige üldisemalt saab öelda, et perekonna ülesandeks ühiskonna ees on selle vaimne
(väärtuseline, kultuuriline) ja füüsiline (arvuline) taastootmine. Perekond tagab ühiskonna
kestmise, on eeltingimuseks tema jätkusuutlikkusele. Indiviidi seisukohalt on perekond väike
sotsiaalne grupp, moodustades lähikeskkonna, kus toimub tema esmaste vajaduste
rahuldamine kindlustunde, kaitstuse, austuse ja intiimsuse järele.
Perekonnagrupis toimub ühistegevus (ühiste eesmärkide seadmine, vastastikune
kohustustevõtt ja interaktsioon), kusjuures pereliikmete individuaalsed otsustused toimivad
ühistegevuse kontekstis. Perekonnafunktsioonide täitmine (ühine majandamine; laste saamine
ja kasvatamine; vaimne ja füüsiline taastumine; üksteise toetamine ja stressisituatsioonidega
toimetulek) eeldab ühiselt kasutatavate ressursside tootmist ja ühist tarbimist. Peremajanduse
uurijate kinnitusel on ühistarbimine individuaalsest ökonoomsem, kuna põhineb ühiste asjade
kasutamisel.
Perekonnad püsivad seaduspäraselt koos ühistegevuse baasil. Väliste abielu ja perekonda
kooshoidvate jõudude asemel on määravad pereliikmete, iseäranis abikaasade/partnerite
vahelised emotsionaalsed ja eetilised suhted (sh. usaldus, ausus, üksteise vajadustega
arvestamine jne.), mis toetavad ühist eesmärgivõttu ja tegutsemist selle nimel.
Tänapäeval on perekonnaelule esitatud mitmeid uusi väljakutseid. Toime tuleb tulla uute
riskidega ühiskonnas (töötus või töötamine kodust kaugel, vaesus, sotsiaalne tõrjutus),
sotsiaalsete toetusvõrgustike hajumisega, normide ja väärtussüsteemide mitmekesistumisega,
süvenevate individuatsioonimärkidega ühiskonnas üldiselt. PKSE sotsiaalsete mõjude
hindamisel on oluline analüüsida seda, kuivõrd seaduseelnõu toetab perekondi nende
väljakutsetega toimetulekul.
Individuatsioon
Sotsiaaleetika printsiip kõigile võrdsed õigused ja võrdsed võimalused loob aluse
individuatsiooniprotsessiks kaasaegses ühiskonnas – ühiskonna baasühikuna käsitletakse üha
sagedamini mitte enam perekonda, vaid indiviidi. Indiviid allutatakse bürokraatlikule
kontrollile registrite, teenuste ja toetuste süsteemi kaudu. Bürokraatlikus mõttes eraldatakse ta
perekonnagrupist (Frønes 1994,147).
Ulrich Beck ja Elisabeth Beck-Beck-Gernsheim (2002) nimetavad antud protsessi
individualiseerimiseks, nähes selles probleemi, sest perekonnagrupi toimimise seisukohalt on
oluline ühistegevus (või vähemalt individuaalsed otsused peavad endiselt olema
PEREKONNASEADUSE EELNÕU SOTSIAALSETE MÕJUDE ANALÜÜSI ARUANNE
5
perekonnagrupi toimimist toetavad), vastasel juhul perekond ei täida oma funktsioone
ühiskonna ja indiviidi suhtes ning võib ise sattuda purunemise ohtu. Ka indiviidi enda jaoks
tähendab individualiseerimine ühelt poolt tegevusruumi ja võimaluste kasvu, teisalt aga
turvatunde kadumist, kuna indiviidi tegevusele seni kindla raami andud sotsiaalsed normid
nõrgenevad.
Individuatsioon annab indiviidile põhimõtteliselt suurema autonoomsuse (individuaalsete
otsuste tegemise õiguse), samas aga tekitab vastuolu perekonnagrupi toimimise alustingimuse
– ühistegevusega. Lapsepõlvesotsioloogide hinnangul (Frønes 1994) liigub individuatsioon
järjest nooremasse vanusesse, kaasates sellesse protsessi ka lapsed (laps kui aktiivne
sotsiaalne tegutseja ning oma eale vastavat sotsiaalset kompetentsust, sh. otsustusõigust omav
subjekt – neid põhimõtteid kannab nii ÜRO Lapse õiguste konventsioon, millega Eesti ühines
1991 aastal kui ka EV Lastekaitseseadus). Mida enam on aga individuatsiooniprotsessi
toetavaid tingimusi, seda vähem jääb ruumi ühistegevuseks. PKSE sotsiaalsete mõjude
hindamisel on oluline silmas pidada, kuivõrd PKSE võrreldes kehtiva Perekonnaseadusega
(PKS) toetab enam üksi- või ühistegevust, st kas toetab individuatsiooni süvenemist või
perekondade kaudu toimivat ühistegevust. Individuatsiooni tungimisel perekonnagrupi
käitumisse võib sattuda ohtu seni ühiskondade alustoeks peetav abielul põhinev
perekonnainstitutsioon, seda eriti Eestis, kus perekondade madal stabiilsus on probleemiks
juba alates 1960. aastatest.
Põhiväärtused
Uute seaduste vastuvõtmisel oleme sageli sunnitud valima erinevate eetiliste väärtuste vahel,
juhul kui ühiskonnas oluliseks peetavad väärtused on olla omavahel konfliktis.
Perekonnaseaduse puhul on ühel kaalukausil üksikisiku (majanduslik) vabadus ja õigus ise
otsustada (autonoomia) ning teisel kaalukausil (perekondlik) solidaarsus ja vastutustunne.
Kui tunnistame kõrgemaks üksikisiku vabaduse, siis väärtustame piirangute puudumist. Kui
inimene on autonoomne, siis pole ta teistest sõltuv, tema valikutesse ja tegevusse ei sekkuta.
Vabaduse realiseerimise oluline eeltingimus on omand. Mida rikkam on inimene, seda
suurem on tema vabadus ja kindlustatus. Sellist vabadust nimetatakse kaasaegses
poliitikafilosoofias negatiivseks vabaduseks. See on vabadus millestki. Ent on ka teine
vabadus, positiivne vabadus, mis on vabadus millekski. Kui tunnistame kõrgemaks väärtuseks
positiivse vabaduse, siis väärtustame oma sidemete, kuulumise ja vastutuse tunnetamist.
Suhetega tuleb kaasatus, kaasatusega kindlustunne.
Kuna perekonnaseadus ühiskonna toimimise ühe alusseadusena reguleerib ühiskonna
reproduktiivühiku (perekonna) toimimise kaudu ühiskonna taastootmist nii füüsilises kui ka
vaimses mõttes, siis kannavad seaduseloojad suurt vastutust selle ees, millise väärtuselise
suuna perekonnad oma käitumises PKSE mõjul võtavad. PKSE puhul on oluline hinnata seda,
millist vabadust see eesti ühiskonnas rohkem toetab, kas negatiivset (vabadust millestki) või
positiivset (vabadust millekski), milliseid ressursse ja ohte see endas sisaldab ning kuidas
sobitub eesti ühiskonna laiemate arengusihtidega.
ANALÜÜSI MEETOD
Käesolev PKSE sotsiaalsete mõjude analüüs rakendab sotsiaalsete mõjude analüüsi (vt. lisa 1,
osa 1.1). eelhindava (ex ante) kvalitatiivse mõjude analüüsi meetodit (vt. lisa 1, osa 1.2).,
mille keskseks ülesandeks on välja selekteerida planeeritavate tegevustega kaasnevad
olulisemad ja tõenäosuslikumad tagajärjed ehk vastama küsimusele „mis hakkab juhtuma
pärast planeeritu realiseerimist?”
PEREKONNASEADUSE EELNÕU SOTSIAALSETE MÕJUDE ANALÜÜSI ARUANNE
6
Mingi eesmärgistatud tegevuse eeldatud (oodatud) mõjud on otseselt seotud tegevuse
eesmärkidega ning seega poliitikakujundajatele üldjuhul eelnevalt teada. Oodatud mõjude
puhul on hindamise ülesandeks selgitada planeeritud tegevuse realiseerumise tõenäosust
erinevate sihtrühmade lõikes ning kavandatud tegevuse efektiivsust suurendavaid ja
vähendavaid tegureid. PKSE väljatöötamise protsessis on eeldatavad otsesed mõjud osaliselt
esitatud eelnõu seletuskirjas, samuti on teostatud mõjude eelhindamine Justiitsministeeriumi
õiguspoliitika osakonna poolt.
Eelnevast tulenevalt on PKSE mõjude analüüsi põhirõhk võimalike kaudsete mõjude
väljaselgitamisel. Kaudsete mõjude hindamine on otseste mõjude hindamisega võrreldes
oluliselt mahukam ja komplitseeritum. Üldjuhul eeldab kaudsete sotsiaalsete mõjude
hindamine kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete spetsiaaluuringute tegemist, mida kahjuks ei
võimaldanud käesoleva hindamisprojekti ajalised ja rahalised ressursid. Seega kasutatakse
PKSE mõjude analüüsimisel kättesaadavaid riikliku statistika ja erinevate sotsiaaluuringute
andmed. Analüüsis kasutatud uuringute ja andmestike ülevaade on esitatud lisas 1, osa 1.3.
PKSE sotsiaalseid mõjusid analüüsitakse kolmel põhitasandil:
Perekonna tasandil on keskseks PKSE mõjude hindamise sihtmärgiks
perekonnainstitutsiooni jätkusuutlikkus – perefunktsioonide tasakaalustatus (muudatuste
mõju perekonna ühisele majandustegevusele, pereliikmete vahelistele suhetele ja
perekonna kui terviku stabiilsusele, erinevate funktsioonide täitmisele).
Indiviidi tasandil analüüsitakse, kuidas eelnõu mõjutab erinevate pereliikmete huvide
kaitstust, eraldi tuuakse välja vanemate ja laste perspektiiv (fookuses eelkõige laste
huvide kaitstus) ning sugupoole aspekt (meeste ja naiste ressursside ja riskide
muutumine).
Ühiskonna tasandil vaadeldakse seaduseelnõu muudatuste mõju ühelt poolt eetikale ja
väärtustele üldisemalt (milliste hoiakute/ väärtuste esilekerkimist võiks eelnõu soodustada,
milliseid pärssida), teiselt poolt aga nn institutsionaalseid mõjusid (milliseid probleeme
võiks seaduseelnõu rakenduslikus plaanis kaasa tuua); ühiskonna jätkusuutlikkust
üldisemalt (võrdsuse/ebavõrdsuse kasvamine või kahanemine; sündide arvu muutumine;
tööhõivelisuse muutumine jne).
OLULISEMATE SEADUSANDLIKE MUUDATUSTE MÄÄRATLEMINE
Abieluvararežiim
Oluliselt muutub seadusjärgne abieluvararežiim – varaühisusel baseeruv vararežiim asendub
varalahususel baseeruva vararežiimiga. Lepinguline abieluvararežiim võimaldab praegu väga
erinevaid kokkuleppeid abikaasade vahel, st abikaasad saavad suhteliselt piiramatult
omavahelistes varalistes küsimustes leppida seaduses sätestatust erinevalt kokku; eelnõus
muutub abikaasade lepinguvabadus piiratumaks, samas näeb eelnõu ette alternatiivsed
vararežiimid, mille vahel saavad abikaasad soovi korral valida, st lepinguvabadust on lihtsam
teostada1.
Vara valdamine, kasutamine ja käsutamine seadusjärgses vararežiimis
Oluliselt muutub abikaasade varaline seotus abielu ajal – praegune vararežiim näeb ette
abikaasade tiheda varalise seotuse (abielu ajal soetatud vara valdavad, kasutavad ja käsutavad
abikaasad omavahelisel kokkuleppel, st otsustavad vara saatuse koos); eelnõu näeb ette
abikaasade varade lahususe ja õiguse otsustada reeglina ise enda omandatud vara üle, ilma
PEREKONNASEADUSE EELNÕU SOTSIAALSETE MÕJUDE ANALÜÜSI ARUANNE
7
teiselt abikaasalt nõusolekut saamata, v. a pere kasutuses oleva eluruumi ja sõiduki
võõrandamine2. Lihtsustatult saab järeldada, et praegu on üldreegliks see, et abielu ajal
omandatud vara üle otsustavad abikaasad koos, eelnõu kohaselt aga otsustab reeglina kumbki
abikaasa ise oma vara saatuse ning üksnes erandina on vajalik abikaasa nõusolek.
Varaline vastutus
Abikaasade varalise vastutuse küsimuses põhimõttelist muutust ei toimu – nii nagu praegu nii
näeb ka eelnõu ette, et reeglina vastutab kumbki abikaasa ise oma kohustuste täitmise eest,
üksnes erandjuhtudel vastutavad mõlemad abikaasad ühe abikaasa võetud kohustuse eest3.
Vara jagamine
Oluliselt muutub abieluvararežiimi lõppemisel abikaasade nõudeõigus teineteise vastu –
praegu saab abikaasa nõuda ühisvara jagamist reeglina viisil, mis tagab talle omandiõiguse
(reeglina) poolele ühisvaraks olnud varale, erandina on võimalik nõuda rahalist hüvitist;
eelnõu kohaselt saab abikaasa reeglina nõuda teiselt abikaasalt rahalist hüvitist ning
omandiõiguse üleandmist saab nõuda erandina.
Põhimõttelisi muudatusi ei ole selles, et teatud abikaasa vara ei tule ühisvara jagamisel ega
tasaarvestusnõude arvutamisel arvestada – praegu ei tule jagada lahusvara; eelnõu kohaselt
saab koguvarast arvestada maha põhivara. Põhimõtteliselt ei muutu ka üldreegel, et reeglina
on abikaasadel õigus varasuhte lõppemisel võrdsele osale abielu ajal omandatud vara
väärtusele, st rahalises väärtuses peaks mõlema kohaselt saama abikaasad reeglina sama
suure osa.
Oluliselt muutuvad alused, millal kohus võib kalduda kõrvale võrdsuse põhimõttest – praegu
on seaduses ammendavalt sätestatud, millistel juhtudel võib kohus kõrvale kalduda; eelnõus
on jäetud kohtule diskretsiooniõigus otsustamaks, kas hüvitis välja mõista või mitte, st
hüvitist võib erinevatel põhjustel vähendada (nullini), samas suurendada seda ei saa, st
võrdsuse põhimõttest saab kõrvale kalduda üksnes hüvitise saaja kahjuks, mitte aga
vastupidi4.
Abikaasa ja lahutatud abikaasa ülalpidamine
Oluliselt muutub abikaasa ülalpidamine abielu ajal – senine äärmiselt piiratud juhtudel esinev
ülalpidamiskohustus asendub üldise ülalpidamisekohustusega. Lahutatud abikaasa
ülalpidamiskohustus oluliselt ei muutu – lahutatud abikaasat tuleb üksnes erandjuhtudel ülal
pidada. Eelnõus lisandub võimalus maksta vajadusel ülalpidamist ka ühekordse summana
ning sõlmida ülalpidamisleping5.
Vanema ja lapse õigussuhe üldiselt
Võrreldes praegu kehtiva perekonnaseadusega muutub PKSE eelnõus oluliselt vanemate
omavaheline suhe seoses ühise lapsega. Praegune õigus rõhutab vanemate võrdsust, st
eelduslikult on emal ja isal võrdsed õigused ja kohustused lapse suhtes (vanemate õiguste
võrdsuse põhimõte on siiski piiratud lapse huvide põhimõttega). Eelnõus ei ole vanemate
võrdsuse põhimõtet sõnaselgelt sätestatud, samuti ei ole hooldusõiguse ega ülalpidamise
regulatsioon kantud esmajoones vanemate võrdsusest oma kohustuste täitmisel ja õiguste
teostamisel. Laste võrdsuse põhimõtte järgimise seisukohast ei ole erinevalt kehtivast
õigusest eelnõus expressis verbis sätestatud põhimõtet, et abielust sündinud ja abieluvälistel
lastel on vanemate suhtes võrdsed õigused. Eelnõu regulatsioon ei tee siiski abielust ja
väljaspool abielu sündinud laste õigustel vahet, st kõigile lastele kehtivad samad sätted.
PEREKONNASEADUSE EELNÕU SOTSIAALSETE MÕJUDE ANALÜÜSI ARUANNE
8
Eelnõus sätestatud vanema ja lapse omavahelised vastastikused kohustused on hetkel
lastekaitseseaduses (LaKS § 18 ja § 20 lg 2). Seega olulisi muudatusi eelnõus vanema ja
lapse õiguste ja huvide tasakaalu arvestamise osas ei ole. Eelnõus ei ole siiski sõnaselgelt
sätestatud, et vanem ei või oma õigusi teostada vastuolus lapse huvidega (imperatiivne keeld),
nagu see on kehtivas õiguses. Eelnõus on sätestatud vanema kohustus arvestada lapse huvide
ja õigustega. Nii kehtiva perekonnaseaduse kui ka eelnõu kohaselt tuleb kõik lapsi
puudutavad vaidlused lahendada eelkõige lapse huvidest lähtudes.
Praegu kehtiva seaduse kohaselt kaasatakse reeglina kõigisse lapse üle peetavatesse
kohtuvaidlustesse eestkosteasutus, s.o valla- või linnavalitsus sotsiaalosakonna töötaja kaudu.
Kuna eelnõus ei ole sätestatud, et eestkosteasutus tuleks kõigisse lastesse puutuvatesse
vaidlustesse kaasata, peab valla- või linnavalitsus esitama edaspidi kehtiva
tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt üksnes oma seisukoha6.
Põlvnemise kindlakstegemine
Olulisi muudatusi lapse põlvnemise osas eelnõu ette ei näe, pigem on tegemist väiksemate
(peamiselt seadustehniliste) muudatustega. Mõlema seaduse järgi on lapse emaks naine, kes
lapse sünnitas ja isaks mees, kes lapse eostas. Isaduse määrab kindlaks asjaolu, et mees on
lapse emaga abielus, või lapse omaksvõtt isa poolt (ema ja isa ühisavaldus/ema nõustumine).
Võimalik on ka isaduse tuvastamine kohtus. Kohtus saavad isaduse tuvastamist nõuda
mõlema seaduse järgi nii mees ise, lapse ema (eestkostja) kui ka (täisealine) laps ise.
Erinevalt kehtivast õigusest ei ole eelnõu järgi enam võimalik teha lapse sünniakti kannet isa
kohta ema ütlusel7.
Vanema kande vaidlustamine/ebaõigeks tunnistamine
Põhimõttelisi muudatusi eelnõu põlvnemise vaidlustamise osas ette ei näe. Nii kehtiva
seaduse kui ka eelnõu kohaselt saavad põlvnemist vaidlustada lapse vanem, isik, kes peab
end lapse vanemaks ja laps ise. Eelnõus lisandub lapse huvide kaitseks ka regionaalministri
vaidlustamisõigus. Vaidlustamise aeg on mõlemas regulatsioonis reeglina üks aasta alates
vastavatest asjaoludest teadasaamisest. Eelnõus on tähtaja algus ja pikkus diferentseeritud.
Eelkõige on võrreldes kehtiva õigusega piiratud end lapse vanemaks pidava isiku ja vanema
pärija põlvnemise vaidlustamise õigust. Lisandunud on ka säte, et kui alaealise lapse isadust
ei ole vaidlustatud varem, siis hakkab tema jaoks vaidlustamise tähtaeg kulgema tema
täisealiseks saamisest8.
Vanema ja lapse õigussuhe
Oluliselt muutub vanemate õiguslik positsioon. Kehtiva õiguse kohaselt on vanemana
sünniakti kantud mehel ja naisel lapse suhtes (eelduslikult) võrdsed õigused ja kohustused.
Kõik vanema õigused ja kohustused tekivad isikul hetkest, mil ta kantakse vanemana lapse
sünniakti ja kõik vanema õigused ja kohustused tekivad nii lapse isana kui ka emana
sünniakti kantud isikul. Eelnõu kohaselt on nii emal kui isal automaatselt ühine hooldusõigus
üksnes siis, kui nad on omavahel abielus. Kui vanemad abielus ei ole, peavad nad ühise
hooldusõiguse saamiseks lisaks vanema kande tegemisele avaldama soovi ühise
hooldusõiguse saamiseks. Kui üks vanematest seda ei soovi (ema või isa), siis ühist
hooldusõigust vanematel ei ole. Sellisel juhul jääb lapse hooldusõigus lapse emale ja isal on
üksnes üksikud õigused ja kohustused (suhtlusõigus, otsustusõigus, ülalpidamiskohustus).
Vanema õiguste ja kohustuste maht seoses hooldusõiguse instituudi sissetoomisega oluliselt
ei muutu. Hooldusõiguslikul vanemal on sarnaselt kehtiva õigusega õigus ja kohustus lapse
PEREKONNASEADUSE EELNÕU SOTSIAALSETE MÕJUDE ANALÜÜSI ARUANNE
9
eest hoolitseda ja teda kasvatada, olla lapse seaduslik esindaja (sh varalistes suhetes) ja
pidada last üleval.
Lapse kasvatamiseks on eelnõus lisaks sätestatud vanema õigus määrata isikute ring, kellega
laps suhtleb. Lapse varaga tehinguid tehes on täpsustatud, kuidas peab vanem lapse vara
valitsema. Lapsele on antud õigus nõuda vanematelt kahju hüvitamist, kui vanemad rikuvad
lapse vara valitsedes oma hoolsuskohustust. Endiselt on vanemale last varalistes suhetes
esindades seatud teatud piirangud, et vältida lapse huvide võimalikku kahjustamist (piirangud
on siiski mõnevõrra erinevad võrreldes kehtiva õigusega). Oluliseks erinevuseks kehtiva
õigusega on see, et senise õiguse kohaselt peab vanem teatud tehingute tegemiseks küsima
nõusolekut eestkosteasutuselt (valla- või linnavalitsus), eelnõu kohaselt tuleb aga tehingute
tegemiseks saada kohtu luba.
Lapse ülalpidamiskohustus on nii kehtiva õiguse kui ka eelnõu kohaselt põhimõtteliselt
mõlemal vanemal. Kehivas õiguses on vanematel põhimõtteliselt võrdne kohustus last ülal
pidada ja reeglina peavad vanemad kandma võrdse osa lapse ülalpidamiskuludest. Vanemate
varalise seisundi erinevuste korral võib see proportsioon olla erinev. Eelnõu kohaselt on küll
vanemad osavõlgnikud, kuid mitte võrdsetes osades. Kummagi vanema osa suurus sõltub
tema sissetulekust ja varalisest seisundist. Nii kehtivas õiguses kui ka eelnõus peab lapsele
väljamõistetav elatis olema vähemalt ½ VV kehtestatud kuupalga alammäärast ning seda võib
mõjuval põhjusel vähendada9.
Riigi sekkumisõigus vanema ja lapse õigussuhtesse
Oluliselt paindlikumaks muutub vanema õiguste ulatuse kindlaksmääramine ja vanema
õiguste piiramine. Lahuselu korral on kehtivas seaduses vanematel põhimõtteliselt võrdsed
õigused ja kohustused sõltumata sellest, kas vanemad elavad lapsega koos ja kes faktiliselt
last kasvatab. Faktiliselt on ühe vanema õigused siiski lahuselu korral piiratud. Eelnõu
kohaselt võib vanema hooldusõigust ka vanemate kooselu korral piirata seeläbi, et
otsustusõigus (sh esindusõigus) antakse ühele vanemale. Võimalik on ka see, et üks
vanematest saab ainuhooldusõiguse ja teisel vanemal säilib suhtlemisõigus (sh osaline
otsustusõigus suhtlemise ajal). Teise vanema suhtlemisõigus ja otsustusõigus võivad olla
lapse huvides piiratud.
Kehtiva seaduse järgi on vanema õiguste kuritarvitamise ja kohustuste täitmata jätmise korral
võimalik laps perekonnast eraldada või vanema õigused täielikult ära võtta. Eelnõu kohaselt
on võimalik vanema õigusi piirata vastavalt sellele, millist ohtu vanem lapsele kujutab, s.o
piirata isiku või varahooldust, võtta vanemalt ära isikuhooldusõigus või varahooldusõigus.
Vanemalt ei pea ära võtma kõiki vanemaõigusi korraga. Vanemalt ära võetud õiguste osas
saab lapsele määrata erieestkostja, kes lapse vastavaid õigusi ja huve vanema asemel
kaitseb10.
Olulisemad muudatused ja üleminekuõigus
Kõige olulisemate muudatustena abikaasade varaliste õiguste ja kohustuste osas toob eelnõu
kaasa uue seadusjärgse abieluvararežiimi, piiratud lepinguvabaduse abikaasade varaliste
suhete osas ja abikaasade üldise perekonna ülalpidamise kohustuse. Vanema ja lapse
õigussuhte osas toob eelnõu kaasa hooldusõiguse instituudi ning võimaluse piirada vanema
õigusi vastavalt konkreetsele vajadusele.
Alates seaduse jõustumisest kehtib kõigile reeglina soetusvararežiim ja enne seaduse
jõustumist omandatud ühisvara muutub kaasomandiks võrdsetes osades, kuid abikaasad
võivad määrata, et kaasomandis oleva asja mõttelised osad ei ole võrdsed, samuti võivad
PEREKONNASEADUSE EELNÕU SOTSIAALSETE MÕJUDE ANALÜÜSI ARUANNE
10
abikaasad esitada kahe aasta jooksul abieluvararegistrile teate, et soovivad varaühisust.
Vanematele rakendub seaduse jõustumisega ühine hooldusõigus, kui vanema õigusi ei ole
vanemalt ära võetud.
PEREKONNASEADUSE EELNÕU SOTSIAALSETE MÕJUDE ANALÜÜS
Järgnev PKSE sotsiaalsete mõjude analüüs keskendub kahele PKSE enim seadusandlikke
muutusi sisaldavale aspektile: varasuhted perekonnas ning vanema ja lapse õigussuhted.
Varasuhete muutumise otsesed sotsiaalsed mõjud
Varasuhete muutumise sotsiaalseid mõjusid hindame ainult abielus indiviidide puhul. 2000.
aasta rahvaloenduse andmetel oli Eestis abielus 513 178 indiviidi ning 8778 indiviidi, kes
olid küll ametlikult abielus kuid elasid uue partneriga vabas kooselus. Seega muudatused
puudutavad ligikaudu 500 000 indiviidi. Varasuhete aspektist on sotsiaalsete mõjude analüüsi
lähtekohtadeks: (1) meeste ja naiste erinev sotsiaalmajanduslik staatus Eesti ühiskonnas11, (2)
peresisene traditsiooniline tööjaotus12, (3) naise statistiliselt suurem materiaalne sõltuvus
abikaasast ning peresisesed võimusuhted13, (4) soolised eelarvamused14. Arvestades naiste
madalamat sissetulekut, suuremat majanduslikku sõltuvust partnerist ja karjääripause,
suuremat panust kodutööde tegemisel, võib lähtuda analüüsis eeldusest, et reeglina on naine
perekonnas majanduslikult nõrgemal positsioonil ja seeläbi võib olla varasuhetes
haavatavam osapool ning ühisvararežiimilt üleminek tasaarveldusnõudega lahusvararežiimile
ei pruugi tagada nõrgema osapoole õiguseid15.
Vara valdamine, kasutamine ja käsutamine seadusjärgses vararežiimis
Abikaasadevahelise majandusliku ebavõrdsuse tõenäosuslik kasv. Tulenevalt naiste
kehvemast sotsiaalmajanduslikust olukorrast võib oletada, et suuremaid väljaminekuid
saab peres üldjuhul teha mees, samas kui naise sissetulekuid kasutatakse pigem jooksvate
väiksemate kulutuste tegemiseks (toit, riided, majapidamisvahendid jmt.). Seega võib
eeldada, et suuremad perekonna kasutuses olevad varaesemed 16 kuuluvad uues
vararežiimis mehele ning seeläbi tekib mehel õigus nendega vabalt oma äranägemise järgi
talitada. Samuti kaasnevad ainuisikulise otsustusõigusega suuremad võimalused varaga
manipuleerimiseks, nt realiseerimine enne lahutust. Eelnevast tulenevalt võib vähendada
uue, partnerite individuaalseid huvisid esile tõstva seadusandluse rakendamine ja teise
abikaasa vetoõiguse kaotamine varaga tehtavatele tehingutele majanduslikult nõrgema
osapoole, suurema tõenäosusega naise, otsustusõigust, osalust, ressursse ja mõjuvõimu
perekonnas ning muudab seeläbi tema olukorra ebakindlamaks.
Mittebioloogilise lapse huvide mittearvestamine. Eestis on suhteliselt palju taasloodud
perekondi, kus laps(ed) ei ole mõlema abikaasa bioloogilised ega lapsendatud lapsed17.
Kuna sagedamini liigub laps koos emaga uude perestruktuuri ja mittebioloogiliseks
vanemaks on sagedamini mees, siis lähtudes sugupoolte vahel toimivast sissetulekute
ebavõrdsusest ei pruugi mittebioloogilisele lapsele bioloogiliste lastega võrdselt ressursse
jaguda. Olukord muutub teravamaks juhul, kui pere laguneb: lapse ülalpidamine
mittebioloogilise isa poolt suure tõenäosusega kaob ja lapse heaolu olulisel määral
kahaneb juhul, kui bioloogiline isa oma kohustusi ei täida või ei ole neid täitma võimeline.
Vara jagamine abielu lõppemisel
Majanduslikult nõrgema osapoole (sagedamini naise) majandusliku ebakindluse kasv
abielulahutuse korral. Kuigi reegel, mille kohaselt mõlemal abikaasal on õigus võrdsele
PEREKONNASEADUSE EELNÕU SOTSIAALSETE MÕJUDE ANALÜÜSI ARUANNE
11
osale abielu vältel omandatud vara väärtusest jääb PKSEs kehtiva seadusega võrreldes
samaks, muutub oluliselt nõrgema osapoole positsioon sellises situatsioonis – kui hetkel
kehtiva seaduse kohaselt on mõlemal abikaasal lahutuse käigus õigus poolele ühises
omanduses olevast varast, siis uue regulatsiooni kohaselt muutub nõrgem osapool
küsijaks. Kui abikaasad ei jõua hüvitise määramisel kokkuleppele, on hüvitisesaajal õigus
pöörduda kohtu poole, millega kaasnevad õigusabikulud ning riigilõivud võivad
majanduslikult nõrgemale osapoolele ülejõukäivaks osutuda. Seega jätkub olukord, kus
nõrgema osapoole võimalused hüvitise väljanõudmiseks on ebapiisavad ja ta loobub
nõudest. Soetisvara tasaarveldussüsteemi sisseviimisel on nõrgema osapoole seisukohast
oluline ka see, kas ja kuidas on garanteeritud kohtu poolt määratud hüvitise reaalne
laekumine hüvitisesaajale. Probleem on eriti terav, arvestades Eestis tekkinud olukorda,
kus üksikemadel on suuri raskusi laste isadelt lastele kohtu poolt määratud elatusraha
kättesaamisel. Soolise võrdõiguslikkuse printsiipi ohustab ning nõrgema osapoole huvide
kaitstust õõnestab kohtu õigus muuta hüvitise suurust vaid ühesuunaliselt, so.
hüvitisesaaja ehk majanduslikult nõrgemal positsioonil oleva osapoole kahjuks.
Abikaasa ja lahutatud abikaasa ülalpidamine
Nõrgema osapoole (sagedamini naise) majandusliku heaolu kindlustamise
võimalused kasvavad. Ülalpidamiskohustuse laiendamine mõlemale abikaasale pakub
abielu vältel nõrgemale osapoolele suuremat kindlustunnet. Mõlema abikaasa kohustus
oma töö ja varaga peret ülal pidada langeb kokku nii soolise võrdõiguslikkuse printsiibiga
kui ka Eesti elanike hoiakutega 18 . Erinevalt kehtivast seadusest laiendab eelnõu
ülalpidamiskohustust ka abielus mitte olevatele paaridele lapse sünni eel (rase naine) ja
järel (last hooldav vanem, enamasti naine) 19. Seega paraneb abieluväliselt sündivate
laste ja abielus mitteolevate emade heaolu majanduslik kindlustatus. Kehtiva seaduse
korral tuleb elatise suuruse määramisel lähtuda abivajadusest, seaduseelnõus nähakse
elatise suuruse määramise alusena ette tavapärast eluvajadust, st. võimaluse korral tuleb
säilitada lahutatud abikaasa senine elustandard. Selline säte võimaldab pehmendada
elustandardi, ressursside ja võimaluste järsku langust peale abielulahutust, maandab
lahutatud nõrgema poole (sagedamini naise) vaesumise riski ning vähendab
varanduslikku kihistumist sugupoolte lõikes.
Vanema ja lapse õigussuhte muutumise otsesed sotsiaalsed mõjud
Vanema ja lapse õigussuhte muutumise sotsiaalsed mõjud puudutavad lastega perekondi;
perekonnapurunemise (lahutus/separatsioon) ning vanemlike kohustuste täitmisega seoses20.
Hooldusõigus
Abieluväliselt sündivate laste hooldusõigus loob emadele isade ees eelise. Kehtiv
perekonnaseadus lähtub vanema ja lapse õigussuhete reguleerimisel vanemate võrdsusest,
eeldades ema ja isa võrdseid õiguseid ja kohustusi ühise lapse suhtes. Uus
perekonnaseaduse eelnõu vanemate võrdsust ühise lapse suhtes kõigile lapsevanematele
ette ei näe. Soolise võrdõiguslikkuse aspektist on suurt abieluväliselt sündinud laste
osakaalu arvestades murettekitav väga paljude isade õiguste võimalik piiramine21, kuna
abieluväliselt sündinud lapse ühise hooldusõiguse saamiseks peavad mõlemad vanemad
ühise hooldusõigusega nõus olema ning esitama koos vastava sooviavalduse. Juhul, kui
isa soovib ühist hooldusõigust, kuid ema sellest mingil põhjusel keeldub, jääb lapse
hooldusõigus emale ning isa õigused ja kohustused abieluvälise lapse suhtes on oluliselt
piiratud. Teisalt annab kõnealune hooldusõiguse korraldus sarnaselt ka meestele
PEREKONNASEADUSE EELNÕU SOTSIAALSETE MÕJUDE ANALÜÜSI ARUANNE
12
võimaluse paljudest lapsega seonduvatest kohustustest taganeda ning jätta suurem osa
õigustest ja kohustustest naise kanda.
Võrdse vanemaksoleku printsiibi rakendumine mitteabielulisest suhtest sündinud
lapse puhul muutub küsitavaks. Vastavalt eelmises punktis väljatoodud asjaoludele
võib vanema ja lapse õigussuhte regulatsioon seaduseelnõus esitatud kujul vähendada
meeste õigusi, kohustusi, vastutust ja osalust ning suurendada naise õiguseid, kohustusi ja
vastutust lapse hooldamisel. Samuti piirab perekonnaseaduse eelnõu põlvnemise
tuvastamise säte võrreldes kehtiva õigusega isaduse vaidlustamist isiku poolt, kes taotleb
enda lapse isana tuvastamist22. Seega võib isade osalus laste elus (sh kasvatamisel)
väheneda. Selline võimalik PKSE mõju on vastuolus meie ühiskonnas juurutatava võrdse
vanemaksoleku (ja eriti aktiivse isaduse) retoorikaga.
Ilmneb vastuolu soolise võrdõiguslikkuse eesmärkidega 23 . PKSEga sätestatav
hooldusõiguse režiimi muutumine võib vähendada meeste õigusi, kohustusi, vastutust
lapse hooldamisel ning varasema seadusega kehtestatud võrdsusprintsiibil põhinenud
süsteem muutub soo aspektist ebavõrdseks ning läheb vastuollu vanemate võrdsete
õiguste printsiibiga24.
Lapse ja vanema õigussuhe
Liigvõimuka primaarse hooldaja võimupiirid kahanevad, eemalelava lapsest hooliva
vanema osa lapse elus kasvab. Positiivne on see, et sekundaarne hooldaja omab
otsustusõigust siis, kui laps viibib tema juures, see kahandab primaarse hooldaja
võimupiire ja teise vanema eemaletõrjutust. Lahutuse ja lahuselu korral on mõlema
vanema ja lapse vahelised õigused ja kohustused selgemalt piiritletud. Seetõttu võib
eeldada, et abielu/kooselu lõppemise korral on lapse ja pere juurest lahkunud vanema
suhted paremad, sagedasemad jne, lapse ja vanema kontakt säilib.
Primaarse hooldaja õigus määrata lapse suhtlusringkonda piirab lapse õigust
suhtlusringkonna valikule. EV LaKS § 13 lg (1) ütleb, et lapsel on õigus privaatsusele
ning õigus isiklikule elule, suhtlus- ja sõprusringile. Psüühiliselt ebastabiilne, kuid
õigusteadlik primaarsest hooldajast vanem saab õiguse lapse suhtlusringkonnaga
manipuleerimiseks, lähtudes isiklikest suhetest, mitte lapse huvist asjassepuutuvate
isikute suhtes.
Hooldusõiguse diferentseerimine ja selle osalise üleandmise võimalus annab
võimaluse mittebioloogilise isa osa õiguslikuks suurendamiseks lapse elus.
Hooldusõiguse diferentseeritus PKSEs annab võimaluse mittebioloogilisel isal saada
osaline või täielik hooldusõigus lapse üle, kui ta seda lapse tegeliku kasvataja ja/või
ülalpidajana ilma adopteerimiseta soovib (ja lapse ema seda soovi toetab) - seega annab
PKSE võimaluse „osaliseks” isaduseks. Nn diferentseeritud isadus kaitseb
mittebioloogilise lapse huve siis, kui isa oma isakohustusi vaid osaliselt täidab või ei täida
neid üldse, seega on vastav säte lapse huvides, sest toetab lapse heaolu.
Mittebioloogilisele isale (diferentseeritud) hooldusõiguse andmine võib tagada jätkuvalt
lapse heaolu ka siis, kui laps enam temaga koos ei ela (tingimusel, kui hooldusõigust ei
ole vanemad muutnud) ning toetab lapse kindlustatuse suurenemist.
Hooldusõiguse diferentseerimine kaitseb last senisest paremini väärkohtleva vanema
eest. Eelnõu seab primaarseks lapse huvid, mille kohaselt vanema hooldusõigust
diferentseeritakse, võimaldab vanemlike õiguste osalise äravõtu, samas lapse huvides
toimivate kohustuste säilitamisega. Äravõetud õigusi on võimalik üle kanda last tegelikult
PEREKONNASEADUSE EELNÕU SOTSIAALSETE MÕJUDE ANALÜÜSI ARUANNE
13
kasvatavale mittebioloogilisele vanemale. Selline regulatsioon aitab last paremini
väärkohtleva vanema eest kaitsta, teda vanemast päriselt ilma jätmata. Ühendatud
perekonnatüübi korral annab võimaluse mittebioloogilisel vanemal, kes tegelikult last
kasvatab, kasvatusfunktsioone õigusjärgselt täita (seni on see olnud reguleeritud moraali
ja hea tavaga).
Riigi sekkumisõigus vanema ja lapse suhtesse
Kahaneb sotsiaalala spetsialistide kompetentsuse rakendamine vanema ja lapse
õigussuhetesse sekkumisel. Uue PKSE eelnõu kohaselt antakse kogu eestkoste seadmise
ja menetlemisega seotud funktsioonid kohtute pädevusse. Seni on eestkostega seotud
aruandluse eest vastutavaks olnud kohaliku omavalitsuse sotsiaalala spetsialistid, kellel
on kujunenud vastav kompetentsus ja menetlemise praktika. Arvestades, et senise
kohtusüsteemi koosseisus puuduvad eriettevalmistusega eestkoste probleemistikuga
tegelevad sotsiaaltöö spetsialistid, võib eestkoste seadmise professionaalsus ja
tulemuslikkus kahaneda. Samas aga kaitseb tõenäoliselt senisest paremini lapse huve
lapse ja vanema varaliste tehingute järelevalve minek kohtu kompetentsi25
.
Riigi sekkumisõiguse kitsad piirid suurendavad nõrgema osapoole (laps ja isast
sagedamini lapsi üksikasvatav ema) riski sattuda sotsiaalhoolekande subjektiks. PKSE
ei näe ette riiklikku toetust, kompenseerimaks vanemapoolse toetuse puudumist, mistõttu
lapse võimalused oma vajadusi rahuldada jäävad piiratuks. Kui perekonnast eemaleliikuv
hästi majanduslikult toimetulev vanem hoiab elatisraha maksmisest kõrvale, siis võib
tema pere seoses olulise heaolutaseme langusega sattuda sotsiaalhoolekande subjektiks.
Oodatavad käitumuslikud muutused
Käitumuslikud muutused indiviidi tasandil
Individuaalsete valikute kasv kahandab varaliselt nõrgemal positsioonil oleva
abikaasa (sagedamini naise) emotsionaalset turvatunnet. PKSE loob suurema vabaduse
pereliikmetel (mehed ja naised; vanemad; lapsed) individuaalselt toimida ja valikuid teha,
suurendades pereliikmete individuaalset vastutust ning vähendades ühisvastutuse osa.
Demokraatlikes ühiskondades on üldiselt suund suuremale individuaalsele
otsustusõigusele, mis perekonna tasandil tähendab häid eluoskusi eeldavaid läbirääkimisi
perekonna ühishuvide kaitseks. Siiski on karta, et individuaalsele otsustamisele sellise
õigusliku tausta loomine sisaldab riski perekonnaliikmete ühistegevusele, põhjustades
abikaasade üksteise otsustustest võimaliku informeerimatuse tõttu emotsionaalset
kaugenemist ja rahulolematuse kasvu, luues selge aluse võimuvõitluseks ja konkurentsiks,
mis omakorda seab ohtu perekonnagrupi stabiilsuse.
Emotsionaalse turvatunde kahanemine suurendab vahet endale soovitava ja tegeliku
laste arvu vahel. Otsus laps sünnitada või mitte saab individuaalsete valikute retoorika
laienedes üha enam naise emotsionaalseks otsustuseks. Esimeste laste sündi PKSE
oluliselt ei mõjuta, kuid järgmiste laste sünd oleneb eelkõige naise turvatundest
(paarisuhte kindlus, majanduslik olukord)26.
Abikaasad muutuvad enam majanduslikult kaalutlevamaks, ressursside kasutust
planeerivamaks, mille tagajärjel varasuhted perekonnas tähtsustuvad, psühholoogiline
„Meie”-tunne kahaneb. Ühelt poolt võib see olla peresuhteid tugevdav, kuna kahaneb
suhete emotsionaalsuse ja romantika kui kõrgeima (kuid reaalses elus raskesti
PEREKONNASEADUSE EELNÕU SOTSIAALSETE MÕJUDE ANALÜÜSI ARUANNE
14
realiseeritava) väärtuse roll. Teisest küljest võib ratsionaalsuse ja arvestuse domineerima
hakates ühine majandustegevus kaotada mõtte või saada ratsionaalse arvestuse objektiks.
PKSE toel võtavad pereliikmed suuremat vastutust individuaalsete otsustuste eest.
Kõige üldisemalt – igaüks saab rohkem õigust ja sisemist vabadust ‘olla ise’, st järgida
oma vajadusi ja eelistusi, süveneb individualiseerumisprotsess, mis toob aga
ühisvastutusest erinevalt kaasa suurema individuaalse stressi.
Kasvab vajadus õigusteadlikkuse suurendamiseks. Õigusteadvuse uuringud on välja
toonud Eesti elanike suhteliselt madala õigusteadlikkuse taseme (Eesti elanike
õigusteadlikkuse uuring 2007). Kuna PKSE lähtub senisest erinevast ideoloogiast
varasuhetele ja lapse hooldusõigusele, muutes olulisel määral seniseid arusaamu, siis
PKSE toimimahakkamine võib tuua kaasa osa elanike õigusteadvuse kasvu nii abielul kui
ka vabal kooselul põhineva perekonnaga seotud küsimustes.
Individuaalse vara tähtsustamine viib mittebioloogilise lapse ebavõrdsesse olukorda
teiste peres kasvavate lastega võrreldes. Olgugi et PKSE ei tee vahet abielust ja
väljaspool abielu sündinud laste vahel, on Eesti ühiskonnas üha sagedasem see, et laps
kasvab peres, kus üks vanematest ei ole tema bioloogiline vanem. Risk, et kihistumine ja
sotsiaalne ebavõrdsus liiguvad laste vahele, eriti juhul, kui peres kasvavad samaaegselt
bioloogilised ja mittebioloogilised lapsed; vara omavad ja mitteomavad lapsed ning
mittebioloogilise vanema õigussuhteid reguleerivad mittebioloogilise lapse suhtes vaid
moraal ja hea tava.
Sagenevad juhtumid, kus vabas kooselus elades otsustatakse abiellumisest loobuda.
Lähtudes asjaolust, et PKSE toetab individuaalseid valikuid ja individuaalset toimimist
ning abielul põhineva perekonnagrupi toimimine sarnastub vabal kooselul põhineva
perekonnagrupi toimimisega, siis abiellumine subjektiivse kindlustunde allikana kahaneb
oma väärtuses, mille tulemusena abielude arv hakkab taas kahanema.
PKSE negatiivseid mõjusid tõenäoliselt suurendavad riskid indiviidi tasandil
Naise riskid mehega võrreldes:
keskmiselt madalam sissetulek;
võimusuhetes tõenäolisem alluva positsioonile/kaotajaks jäämine;
laste sünd ja nende hooldamine ning suur kodutöödele kuluv aeg seavad piiri
sissetulekute teadlikule kasvatamisele karjääri kaudu;
periooditi (lastega seoses) ülalpeetava seisundis olemine;
lapse/laste saamisest loobumine emotsionaalsetel, majanduslikel ja karjäärist tulenevatel
põhjustel ja võimalused ainuisikuliselt sellist otsust langetada;
abielu purunedes ning laste elatisraha mittekättesaamisel oht sattuda sotsiaalabi kliendiks;
suurem psühholoogiline kaitstuse- ja turvalisuse vajadus ning kõrgem emotsionaalne
haavatavus;
üldiselt madalam õigusteadlikkus.
Mehe riskid naisega võrreldes:
üldiselt suurem riskikäitumine (materiaalsed tehingud, alkohol, füüsiline vägivaldsus27);
madalam stressitaluvus kahandab toimetulekut individuaalse vastutuse olukordades;
reaalse perekonna olemasolul jääda perekonnata – sõltumine naise (lapse/laste ema)
otsusest (suvast) lapse/laste hooldusõiguse saamisel ja osalisel või täielikul ilmajäämisel.
PEREKONNASEADUSE EELNÕU SOTSIAALSETE MÕJUDE ANALÜÜSI ARUANNE
15
Riskid, et lapse huvid jäävad piisava kaitseta:
lapse kui oma eale vastavat sotsiaalset kompetentsust omava subjekti mittetunnistamine
täiskasvanute poolt;
hooletussejäetuse risk juhul kui ema lapse isaga mitteabielulises suhtes olles keeldub
ühishooldusõigusest või isa ei soovi seda ning ema ise ei ole hoolduseks võimeline (nt on
psüühiliselt ebastabiilne);
väärkohtlemise risk, kui primaarne hooldaja piirab last talle oluliste suhete loomisel ja
hoidmisel.
PKSE negatiivseid mõjusid tõenäoliselt kahandada võivad individuaalsed ressursid
Naise ressursid mehega võrreldes:
üldiselt parem stressitaluvus võimaldab paremat toimetulekut individuaalse vastutuse
olukordades;
PKSE toetab naise kui primaarse hooldaja otsust ühishoolduse osas ja õigust lapse
hooldusõigusele ning eestkostele, st toetab emajärgset põlvnemist ja perekonda ning naise
otsustusõigust perekonnas.
Mehe ressursid naisega võrreldes:
keskmiselt kõrgem sissetulek ja suuremad võimalused vara soetada, mida toetavad
traditsioonilised võimusuhted peresisestes otsustustes;
sagedasem võimupositsioonil olek ja sellest tulenev individuaalse otsustamise traditsioon.
Lapse ressursid vanemaga võrreldes:
senisest suurem huvide kaitstus;
individualistlikud väärtused ja hoiakud toetavad edu- ja karjäärihoiakuid ning loovad
potentsiaalset ressurssi konkurentsiks erinevates elusituatsioonides.
Käitumuslikud muutused perekonna tasandil
Järgnevalt vaatleme, milliseid käitumuslikke muutusi perekondade tasandil võivad PKSE
otsesed sotsiaalsed mõjud kaasa tuua. Hinnangu lähtepunktiks on perekonna kui
institutsiooni jätkusuutlikkus ehk kas ja kuidas antud seaduse raames perekond täidab oma
ülesandeid indiviidi ja ühiskonna suhtes ning kuidas on mõjutatud perekonnainstitutsioon ja
selle stabiilsus.
Perekonnagrupi toimimise edasine demokratiseerumine. Perekondlikud otsustused ja
käitumine sõltuvad tänapäeval rohkem kui varem individuaalsetest eelistustest ja
omavahelistest läbirääkimisoskustest (mees - naine; laps - vanem(ad); laps - primaarne
hooldaja - eemalelav vanem; laps-vanem - erieestkostja jne). Selles mõttes toetab PKSE
ideoloogia perekonnagrupi üldiseid demokratiseerumise protsesse.
Perekonnakäitumise individualiseerumine. Nii PKSE järgne abikaasade
modifitseeritud varalahusus kui ka pere ühine majandamine igapäevasituatsioonis
sõltuvad senisest rohkem abikaasade omavahelistest läbirääkimistest (individuaalsed
otsused ja vastastikused kokkulepped perekonnagrupi toimimise kontekstis). Sellest
tulenevalt võib abielul põhinev perekond liikuda kahes suunas (kaks stsenaariumit),
kusjuures kahe alternatiivse rakendumine sõltub sellest, kui suur on abikaasade varade
vaheline lõhe ja varade akumulatsiooni potentsiaal, sissetulekute erinevus ning
võimalused oma vara kindlustada.
PEREKONNASEADUSE EELNÕU SOTSIAALSETE MÕJUDE ANALÜÜSI ARUANNE
16
- Perekonnakäitumine liigub rohkem individualiseerituse suunas, juhul kui
partnerite varaline seis on võrdväärne. Võrdväärsel tasemel vara tootmine ja
haldamine muudab partnerid oma käitumises ja otsustes individualistlikumaks
(iseseisvamaks) ja vähem perekonnale kui tervikule orienteeruvaks. Perekonna ühine
majandustegevus mõtestatakse ümber: kes mida ostab, kellele ostab, mida maksab,
investeerib jne. Kuna kummalgi abikaasadest on PKSE järgi õigus tegutseda oma
varaga oma äranägemise kohaselt, siis teineteisega arvestamise vajadus kahaneb,
ühiste otsuste tegemise sagedus harveneb ja kokkuvõttes võib oletada, et abielus
inimeste majandustegevus hakkab sarnanema vabas kooselus inimeste
majandustegevusele. Seega on tõenäoline, et abielul põhinev perekond kui ühiselt
toimiv majandusüksus nõrgeneb, pereliikmete üksteisega arvestamine, üksteise
toetamine ja psühholoogiline sõltuvus kahaneb. Ilmselt toob võimalik lahutus kaasa
väiksemaid probleeme nii individuaalse toimetuleku kui ka lahutusejärgse
kohanemise mõttes, võrreldes olukorraga, kus varaline seis ja ressursid neid juurde
toota on ebavõrdsed.
- Traditsioonilise peremudeli kinnistumine, juhul kui abikaasade varaline seis ning
võimalus vara juurde toota on väga erinev (sagedamini naise kahjuks). Seadusest
tulenevalt on mõlemal abikaasal ülalpidamiskohustus (§16 PKSE-s), kuid seda
realiseeritakse oma isikliku vara arvel. Seega annab meeste keskmiselt suurem
sissetulek aluse eeldada, et materiaalses mõttes panustavad nad rohkem perekonna
heaolusse ning naised peavad sedavõrd rohkem panustama oma aega perekonna
heaolu tagamiseks kodutööde, lastehoidmise, sugulaste eest hoolitsemise näol.
Seetõttu võib toimuda naasmine traditsioonilise peremudeli juurde, kus mees on
peamine leivateenija (suurema tulu tooja) ja naine on rohkem vastutav kodutööde ja
lastekasvatuse eest. Traditsiooniline peremudel kinnistub ning perekonnasisene ja
perekonnaliikmete vaheline varaline kihistumine ja sooline ebavõrdsus suureneb.
Nimetatud stsenaariumi realiseerumise tõenäosus on suurim olukordades, kus
pereliikmete kvalitatiivselt ja kvantitatiivselt panustamine perekonnaellu muutub
ühele abikaasadest vastuvõetamatuks, samuti perekonna purunemise korral.
Pereloome laienemine mitteabielulisel alusel. Võib eeldada, et praegusest sagedamini
hakkavad mitteabielulisest suhtest sündima teised ja järgnevad lapsed (praegu sünnivad
valdavalt esimesed lapsed). Vabal kooselul põhinev perekond saab sagedamini
eelistatavaks perekonna alternatiivseks vormiks, ja seda tõenäoliselt pigem naise kui
mehe otsusena, kuna annab naisele suurema otsustusõiguse.
Peresuhete pingestumine ja peresidemete nõrgenemine. Peresisesed võimusuhted
hakkavad enam sõltuma partnerite majanduslikest ja sotsiaalsetest ressurssidest. Kui
kehtiva perekonnaseaduse kohaselt on mõlema partneri vara abikaasade ühisvara, siis uus
seadus diferentseerib osapoolte majanduslikud ressursid ja muudab seeläbi peresiseseid
võimusuhteid enam ressursse omava partneri kasuks. Selline võimusuhete muutumine,
ühe osapoole tunnetatud võimu ning nõrgemal positsioonil oleva pereliikme ebakindluse
suurenemine, võib perekonna tasandil viia peresuhete pingestumisele ning peresidemete
nõrgenemisele.
Abistava mitteformaalse toetusvõrgustiku edasine hajumine. Mittebioloogilised
lapsed ja bioloogilise vanema abiellumise kaudu „omandatud sugulased” – lähivõrgustik
on hõredam ja tõenäoliselt kaob abikaasade lahkumineku või lahutuse korral.
PEREKONNASEADUSE EELNÕU SOTSIAALSETE MÕJUDE ANALÜÜSI ARUANNE
17
PKSE negatiivseid mõjusid suurendada võivad riskid perekonna tasandil
abielude suhteline ebastabiilsus;
abielude püsimine pigem emotsionaalsel kui ratsionaalsel kaalutlusel;
kehvad läbirääkimisoskused;
individualistlik eluorientatsioon ning eneseõigustusliku retoorika („igaüks ajab oma
asja”) süvenev juurdumine ja sellest tulenev isiklike eelistuste läbisurumise risk ressursse
rohkem omava osapoole poolt;
kihistumise ja konkurentsi tungimine perekonnagrupi sisse – abikaasade vahele, laste
vahele, bioloogiliste ja mittebioloogiliste laste vahele;
üksitegutsemise õigus ja abikaasa riskantsetest tehingutest teadmatuses hoidmine
tekitavad usalduskriisi riski ja kahandavad abielu stabiilsuse potentsiaali;
ühise majandustegevuse tähtsuse kahanemine individuaalsete otsuste suurenemise arvel;
huvi kahanemine perekonna pärandvara akumulatsiooni vastu;
mitteformaalse tugivõrgustiku hajumine senisest veelgi enam (igaühel on oma vara ja
isiklik huvi sellega seoses);
probleemid ühistarbimise ja -kulutustega (eluasemele, toidule, lapsele/lastele jne.) toovad
uusi pingeid suhetesse;
mittebioloogilise lapse olemasolu perekonnas on sagenemas.
PKSE negatiivseid mõjusid kahandada võivad perekonna toimimist toetavad ressursid
arendab perekonnasisest demokraatiat (kooselu põhineb enam läbirääkimisoskustel) -
toime tulevad need, kel paremad eluoskused ja vastastikune individuaalne sobivus;
laiendab perekonna õiguslikke piire ning perekonna toimimist väljaspool
perekonnagruppi (hooldusõiguse diferentseerimise kaudu);
loob reaalselt last kasvatavale mittebioloogilisele vanemale põhimõttelise võimaluse
hooldusõiguse saamiseks.
Tõenäosuslikud kaudsed mõjud ühiskonna jätkusuutlikkusele
Kõik ühiskonnad on huvitatud oma kestmisest ehk jätkusuutlikkusest, st et ühiskond
taastoodaks ennast nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Füüsilises mõttes tähendab see nii vajalikku
sündimuse taset kui ka ühiskonna üldist sotsiaalset sidusust: elanikkonna head tervist, kõrget
tööhõivet, võimalikult väikest sotsiaalmajanduslikku ebavõrdsust ning ühiskonna arengut
toetavaid väärtusi ja hoiakuid. Perekonnal kui ühiskonda taastootval üksusel on siin oluline
roll täita ning PKSE-l perekonnaelu reguleerimise kaudu kaudsed sotsiaalsed mõjud
ühiskonna jätkusuutlikkusele.
Väärtuselise nihke võimalik toimumine. Eesti ühiskond on sisenenud riskide ühiskonda,
mis tähendab seda, et inimeste igapäevane tegevus on enam seotud riskide võtuga ja
nendega toimetulekuga. Riskivõtuga seostub ka suurem individuaalne orienteeritus
karjäärile ja edule, mis toodab uusi riske ja väljakutseid konkurentsis püsimisele.
Erinevat edukust näitab eesti ühiskonna sotsiaalne jagunemine hariduse ja sotsiaalmajandusliku
staatuse alusel. Elu mitmekesistumisega seoses kaotavad normid ja
väärtused oma selgepiirilisuse ning traditsiooniline elukäsitlus asendub elukäsitluste
paljususega.
Ebavõrdsuse süvenemine. Ühiskonna tasandil toob seaduseelnõus ettenähtud
varajagamise põhimõtete rakendamine ohu nõrgema osapoole vaesuse suurenemiseks.
Naiste, eriti üksikemade ja üksikvanemaperede vaesumine on Eestis tõsine probleem juba
praegu (Mänd, 2003), mistõttu tuleb sotsiaalmajandusliku ebavõrdsuse süvenemise ohtu
PEREKONNASEADUSE EELNÕU SOTSIAALSETE MÕJUDE ANALÜÜSI ARUANNE
18
ühiskonnas väga tõsiselt suhtuda. Ebavõrdsuse süvenemine ühiskonnas suurendab
põlvkondlikult päritava vaesuse kasvu tõenäosust 28 ning seab takistusi nendele, kes
teistega võrreldes on kehvemas sotsiaalmajanduslikus positsioonis. Ebavõrdsusega seoses
sugeneb rohkem usaldamatust ja sallimatust inimeste vahelistesse suhetesse ja suhtumisse
ühiskonna institutsioonidesse ning võimustruktuuridesse, mille kaugema mõjuna kahaneb
ühiskonna sotsiaalne sidusus.
Abielude sõlmimise vähenemine. Eesti ühiskonnas on levinud traditsiooniline arusaam
abielust kui kooslusest, mida iseloomustab ühistegevus, ühisvara, osapoolte võrdväärsus
jne. 29 . Varasuhete individualistlikumaks muutumine esitab abieluinstitutsioonile
väljakutse. Problemaatiliseks saab abielu tähenduse ja tegelikkuse mittevastavus. Kui
vabaabielu on partnerite poolt isereguleeritav üksus ning perekondlikud varasuhted
toimivad partnerite kokkuleppe alusel, siis abielu puhul eeldatakse seda, et riik toetab ja
kontrollib abikaasade õigusi ja kohustusi. Seega tuleneb põhjus kooselu reguleerimiseks
abielu tähendusest/olemusest. Modifitseeritud varalahuse põhimõtete rakendamisega
esitatakse väljakutse senisele arusaamale abielust ning see võib endaga kaasa tuua
registreeritud abielude arvu vähenemise, samuti abielu kui institutsiooni tähenduse ja
olulisuse muutumise. Seega ei ole modifitseeritud lahusvara režiim vastavuses abielu
olemuse ja tähendusega, mistõttu võib registreeritud kooselu regulatiivse väärtuse
kahanemine vähendada registreeritud kooselude arvu, mis omakorda võib viia sündide
arvu languseni30.
Perekonnainstitutsiooni deinstitutsionaliseerumise jätkumine (perekonnainstitutsiooni
nõrgenemine). Individuaalsete valikute õiguslik toetamine toetab kaudse
mõjuna perekonna kui sotsiaalse institutsiooni nn deinstitutsionaliseerumise protsessi (vt
nt Ditch et al,. 1994), mis väljendub isiklike huvide kogukonna huvidest kõrgemale
seadmises. Nii näiteks võivad emotsionaalsete otsustuste asemele tulla üha sagedamini
ratsionaalsed valikud – naise puhul näiteks väljendub see karjääri eelistamises lapsele31.
Sündimuse võimalik kahanemine. Sarnaselt ülejäänud Euroopale on eesti ühiskond
vananev ühiskond. Sündimuse tõusule 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses järgnes
dramaatiline sündide arvu kahanemine, mis on tõstnud küll lapse väärtust ühiskonnas
(seda väljendavad mitmed pronatalistlikud e. sündide arvu kasvule eesmärgistatud
perepoliitilised meetmed), kuid sellele vaatamata ei ole soovitavat sündimuse taset
suudetud senini saavutada. PKSE on eriliselt oluline mõjude seisukohalt
reproduktiivkäitumisele, sest laulva revolutsiooni ajal ja enne seda sündinud suhteliselt
arvukas põlvkond on jõudmas (osa nendest on juba jõudnud) sünnitusikka. Kuid varalise
seotuse vähendamisest, perekonnasiseste võimusuhete muutmisest ja abikaasade
abielusidemete võimalikust nõrgenemisest tõenäosuslikult tuleneva laste sünni
edasilükkamise või nendest loobumise tõttu32
võib sündinud laste arv naise kohta jääda
järgnevatel aastatel praegusele tasemele või isegi kahaneda, mis ei ole kooskõlas riigi
rahvastikupoliitika eesmärkide ja vajadustega.
Tööhõivelisuse muutumine. Seoses tööturu ümberkorraldamisega ei ole inimestel
varasemat kindlust töökoha suhtes33. Lähtudes sellest, et PKSE ei toeta perekonnasisest
sugupoolte ja laste majanduslikku võrdsust selle toimimise ajal, võib naise kui
haavatavama poole täistööhõivelisus praegusest veelgi kasvada. Kasv toimub
põhimõtteliselt sündimata jäävate järgmiste laste pealt kokkuhoitava väikelapse
hooldusaja arvel. Samas võib vastupidise tendentsina süveneda olukord, kus naised
hakkavad rohkem täisaja asemel osa-ajaga tööle. Sellise käitumusliku muutuse aluseks on
PKSE lapse hooldusõiguse regulatsioon, mille kohaselt ema saab otsustada vabast
PEREKONNASEADUSE EELNÕU SOTSIAALSETE MÕJUDE ANALÜÜSI ARUANNE
19
kooselust sündinud lapse isa hooldusõiguse üle. Andmata isale mingitel (nt
emotsionaalsetel) põhjustel hooldusõigust (või isa keeldub ühisest hooldusõigusest) võib
naine ainuhooldajana eelistada osaajaga töötamist, eriti juhtudel, kui lapse isa on
võimeline lapse vajadused rahaliselt katma.
Õiguskindlustunde kahanemine. PKSE muudab tagasiulatuvalt varalisi suhteid
abikaasade vahel, mis kahandavad elanikkonna õiguskindlustunnet34, eriti juhtudel, kui
tegemist on tagasiulatuva mõjuga normidega. Oluline on rõhutada, et PKSE rakendamine
tabab tugevamalt vanemat osa elanikkonnast, kuna just nemad on juba abielus,
arvestanud oma abielu sõlmides ühisvararežiimiga ning uue seaduse jõustumisel satuvad
olukorda, kus nende varalisi suhteid reguleerivad nii endine varaühisusel baseeruv
vararežiim.
MUUTUSED INSTITUTSIONAALSES KORRALDUSES
PKSE rakendamise kaasnev võimalik mõju olemasolevatele ja tulevastele abielupaaridele on
erinev. Võib eeldada, et enamik eesti perekondadest ei näita üles initsiatiivi varasuhte
muutmiseks peale PKSE kehtima hakkamist, mida kinnitab Ida-Saksamaa kogemus 35 .
Taoline käitumine võib olla tingitud mitmetest asjaoludest: (1) inimesed pole seadusest
piisavalt informeeritud või ei saa asjadest aru, (sellisesse mitteinformeeritud situatsiooni
sattumise võimalus on suurem venekeelsel elanikkonnal Eestis); (2) osa isikuid leiab, et
muudatusel pole nende jaoks sisulist tähendust; (3) osad peavad uut abieluvararežiimi õigeks
või enda seisukohast kasulikuks (nt isikud, kelle abielu on faktiliselt lõppenud või lõppemas
ja kes kavandavad lahutust ja/või isikud, kelle partner harrastab riskikäitumist ning seetõttu
on varakasutuse režiimi muutus nende huvides).
PKSE rakendamine toob kaasa muutusi õigusorganite ja sotsiaalhoolekandega tegelevate
institutsioonide töös. Järgnevalt keskendume mõnele sotsiaalhoolekandesüsteemi toimimises
tekkivale küsimusele, seejärel hindame notarite ja kohtute töökoormuse muutumist.
Sotsiaalhoolekanne
PKSE toob kaasa muutused sotsiaalhoolekande praeguseks väljakujunenud praktikas. Alates
1994. aastast on sotsiaalhoolekande toimimine ühtlustunud, nüüd on saabumas uus
katsetamiste periood. Võimalike probleemidena võib tuua välja järgmist.
Vastuolu perekonnaliikmete vastastikuse ülalpidamise kohustuse ja varalahususe
põhimõtte vahel. Pereliikmete vastastikune ülalpidamiskohustus on universaalne
põhimõte. Riikides, kus perekonnaseadustes rakendatakse perekonna majandusasjade
korraldamisel varalahusust, on nimetatud põhimõtte rakendamist tänapäeval tugevalt
modifitseeritud36. Perekonnaseaduses perekonna majanduslikesse alustesse muudatuste
tegemine on hoolekande seisukohast säästvam, kui muudetakse perekonnaliikmete
vastastikuse ülalpidamise kohustuse täitmise põhimõtet.
Küsimus ülalpidamiskohustuse piiridest. Perekonnaliikmete ülalpidamise kohustust37
rakendatakse PKSEs üldjuhul sarnaselt kehtiva seadusega38. Varasemast erinevalt antakse
võimalus eirata üldreeglit, et ülalpidamiskohustuse täitmine ei tohi ohustada isiku
toimetulekut, juhul kui abi vajab alaealine laps. Siiski jätab eelnõu, nii nagu ka kehtiv
seadus, mõnevõrra segasesse staatusesse statsionaarses õppes õppivad üliõpilased39 .
Küsimus perekonnaliikmete omavastutuse piiridest. Vaatamata sellele, et osa
hoolekandeasutusi kuulub riigile, ei ole riik seni oluliselt sekkunud hoolduse tingimustega
seotud isiku ja perekonnaliikmete omavastutuse määramisse 40 . Sellist olukorda on
PEREKONNASEADUSE EELNÕU SOTSIAALSETE MÕJUDE ANALÜÜSI ARUANNE
20
toetanud senikehtiv ühisvara põhimõte (hinnatakse mitte ainult seda, kas konkreetne isik,
vaid kas konkreetse isiku perekond on võimeline abivajavat vanemat või vanavanemat
üleval pidama). PKSEs ettenähtud varalahususe põhimõte tekitab küsimuse
perekonnaliikmete omavastutuse piiridest ja sellest, kas need võivad edaspidigi laieneda
teisele abikaasale või saab kohustusi juurde kohalik omavalitsus. Näiteks pole selge,
millest hakkavad lähtuma sotsiaaltöötajad ja vaidluste korral kohtud langetama otsuseid
juhtudel, kui varata abikaasa saab oma vanema tasuta hooldekodu koha taotlusele eitava
vastuse ja ise ei ole võimeline teda üleval pidama. Kas otsus hakkab lähtuma sellest, et
faktiliselt elab perekond tänu teise abikaasa edukusele hästi või varata otsesugulase
võimaluste puudumisest oma seadusjärgseid kohustusi täita. Küsimus ei ole faktilises
hooldamises - perekonnaseaduse muutmine ei vähenda ega suurenda laste ja vanemate
vahelist hoolivust, pigem on küsimus kohalike omavalitsuste võimalikus kohustuste kasvus.
Notar
PKSE toimima hakates võib notarite töökoormust eelkõige suurendada asjaolu, et eelnõus on
suurenenud kokkulepete arv, mille kehtimiseks on vajalik nende notariaalne tõestamine, s.o
isiku pöördumine notari poole41. Notari poole pöördumine perekondlikke suhteid reguleeriva
kokkuleppe tõestamiseks eeldab isikute õigusteadlikkust. Samas tähendab notari poole
pöördumise vajadus isikule ka ajalisi ja rahalisi kulutusi, mis võib pärssida soovi leppida
kokku seaduses sätestatust erinevalt. Seega võib, kuid ei pruugi erinevate kokkulepete
notariaalse tõestamise vajadus tuua kaasa notarite töökoormuse tõusu. Notari poole
pöördumise vajalikkust ja notarite töökoormuse võimalikku kasvu võib õigustada asjast
puudutatud isikute efektiivsem kaitse nende poolt mõtlematult tehtavate tehingute eest.
Notarite töökoormust võib suurendada asjaolu, et eelnõus minnakse üle uuele seadusjärgsele
abieluvararegulatsioonile 42 . See võib enesega kaasa tuua tulevikus sõlmitavate
abieluvaralepingute hulga kasvu, sest lepinguvabadust on tänu seaduses ammendavalt
sätestatud valiku võimalustele lihtsam teostada, samuti võivad isikud eelistada neile tuttavat
varaühisusel baseeruvat regulatsiooni. Uuele regulatsioonile ülemineku välistamiseks
tehtavate notariaalselt tõestatud avalduste arv võib samuti notarite töökoormust suurendada,
kuid esitatavate teadete arv sõltub tõenäoliselt suures osas taas isikute õigusteadlikkusest.
Kohus
Eelnõus on sätestatud mitmeid uusi või ka senisest diferentseeritumaid perekondlikest
suhetest tulenevaid nõudealused, mis võib tähendada seda, et suureneb kohtute töökoormus43
ja muutub vaidluste sisu.
Eelkõige võib kohtute töökoormus suureneda nende sätete mõjul, mis panevad isikule oma
õiguste ja huvide kaitseks kohustuse pöörduda kohtusse44. Nende küsimuste otsustamine on
kohtu ainupädevuses ning ilma kehtiva kohtulahendita vastavaid perekonnaõiguslikke
tagajärgi isikutele ei teki, seega on isikud sunnitud pöörduma kohtu poole. Kohtusse
pöördumise kohustuslikkus tähendab reeglina ka isikutele teatud kohustuslike kulude
(riigilõiv, kohtukulud) ja kohustusliku asjaajamise (ajakulu) lisandumist. Kohtute
töökoormuse suurenemist võib neis asjades õigustada asjaolu, et kohtusse pöördumine tagab
kõigi asjast puudutatud isikute õiguste ja huvide efektiivsema kaitse.
Kohtute töökoormust võib mõjutada ka asjaolu, et eelnõus on lisandunud sätteid, mis
annavad isikule õiguse pöörduda kohtusse oma õiguste ja huvide kaitseks juhul, kui
osapooled ise ei saavuta kokkulepet45. Nende küsimuste otsustamine on kohtu pädevuses
üksnes siis, kui isikud ei suuda omavahelist vaidlust ise kokkuleppel lahendada. Reaalne
kohtusse pöördumiste arv sõltub tõenäoliselt isikute materiaalsetest ja ajalistest ressurssidest.
PEREKONNASEADUSE EELNÕU SOTSIAALSETE MÕJUDE ANALÜÜSI ARUANNE
21
Seega ei pruugi vastavate nõudealuste lisandumine suurendada kohtute töökoormust. Kohtute
töökoormuse suurenemist võib siin õigustada isikute õiguste ja huvide efektiivsem kaitse.
Notarite töökoormuse võimalikust kasvust tingitult võib suureneda ka kohtu
kinnistusosakondade töökoormus46. Asjaolu, et registritoimingud on reeglina seotud ka teatud
kuludega isikute jaoks, võib kinnistusosakondade koormuse kasvu piirata. Samuti sõltub
perekondlike suhete regulatsioonist tulenev registriosakondade töökoormuse kasv tõenäoliselt
isikute õigusteadlikkusest.
KOKKUVÕTE
Kuigi käesoleva analüüsi esemeks ei olnud õigusliku hinnangu andmine eelnõule, ilmnes
kehtivat seadust ja eelnõud võrreldes asjaolu, et eelnõuga muutub olulises osas perekondlike
suhete regulatsioon ja muutuvad teatud seni kehtinud regulatsiooni aluseks olevad
põhimõtted. Positiivsena saab välja tuua, et eelnõus on perekondlike suhete regulatsioon
viidud teatud küsimustes paremini kooskõlla teiste tsiviilõigust reguleerivate seadustega
(eelkõige tsiviilseadustiku üldosa seadus) ja tsiviilõiguses valitsevate üldpõhimõtetega.
Samuti on regulatsiooni täpsusaste kohati suurenenud. Samas on eelnõu regulatsioon
kehtivaga võrreldes komplitseeritum. Eelnõu sisaldab mitmeid diskretsiooninorme, mida
kehtivas õiguses ei ole. Samuti ilmneb eelnõus üksikuid seadustehnilisi ja ka sisulisi
küsitavusi, mis vajavad põhjalikumat analüüsi, et luua toimiv seadus ning vältida eelnõu
vastuvõtmise järel vajadust regulatsiooni koheselt muutma hakata.
PKSE institutsionaalne rakendatavus. PKSE rakendamine toob kaasa tööd juristidele ja
notaritele, kohtutele uusi senisest erinevaid kaasusi ja seniste kaasuste teisenemist ning võib
kokkuvõttes minna üksikindiviidile praegusest kulukamaks.
PKSE eetiline aspekt. PKSE muudatused võrreldes kehtiva Perekonnaseadusega toetavad
enam perekonnaliikmete individuaalset toimimist, st. seaduseelnõu on hästi kooskõlas üldise
individuatsioonitendentsiga. Ka lapse individuatsiooni seisukohast on PKSE ajakohane,
käsitledes last õigussuhetes täiskasvanuga subjektina ja tema huve ülimuslikuna. Arvestades,
et individuatsiooniprotsess loob eeltingimusi inimeste osalus- ja turvatunde kahanemiseks ja
võõrandumise süvenemiseks, andes enam õigustust egoistlikule, kaasinimestest
vähehoolivale käitumisele, mille kaudu ohustab inimeste üldist heaolu ja takistab ühiskonna
jätkusuutlikku arengut, võib PKSE esile kutsuda mittesoovitavaid eetilisi tagajärgi.
Individuatsiooni süvendavate tegurite toetamine on eelkõige ohtlik noorele põlvkonnale, kuna
just perekonnas kui lapse lähikeskkonnas luuakse tema eetiliste tõekspidamiste alus. Läbi
laste ja noorte sotsialiseerimise edendatakse ühiskonna heaolu ja luuakse eeltingimusi selle
stabiilseks arenguks.
PKSE toetab „homo oeconomicust”, st. muudab majandushuvid abielus primaarseks teiste
väärtuste (hoolivus, solidaarsus, usaldus) ees. Seeläbi aitab uus PKSE süvendada Eesti
ühiskonnas probleemiks kujunenud individualismi ja orienteeritust materiaalsetele väärtustele,
nõrgestades ühiskonna moraalseid alustalasid. Seaduse muutmine toetab inimeste negatiivset
vabadust (vabadust piirangutest), millega käib kaasas iseotsustamisõigus ja jätab tahaplaanile
positiivse vabaduse (seotuse, kuuluvustunde), millega käib kaasas vastutus ja heategemine.
Negatiivse vabaduse seadmine kõrgemale võib aga aidata kaasa abielul põhineva
perekonnainstitutsiooni jätkuvale marginaliseerumisele.
PKSE läheb vastuollu inimestes juurdunud arusaamadega perekondlikust käitumisest, muutes
tagasiulatuvalt varaliste suhete regulatsiooni abikaasade vahel. Eetilisest aspektist tekivad
probleemid just elanikkonna vanema osa õigusteadlikkuse ja õiguskindlustundega seoses.
PEREKONNASEADUSE EELNÕU SOTSIAALSETE MÕJUDE ANALÜÜSI ARUANNE
22
Poliitikate aspekt. PKSE õhutab individualistliku alge tugevdamist ühiskonnas, rõhutab
individuaalse vastutuse tähendust abielu sõlmimisel, abielu ajal, abielu lõppemisel ja abielu
järgselt sugulaste ja hõimlaste vaheliste suhete pidamisel. Seega on eelnõu lähtekohaks
liberaalse maailmavaate seisukohad ja kavandatud sammudega soovitakse tugevdada
neoliberaalse poliitika mõju ühiskonnas47.
PKSE pöörab liiga vähe tähelepanu perekonna igapäevasele majandustegevuse ja
perekonnaliikmete tänaste ja tulevaste vajaduste katmisele, kuigi näidetena eelnõu
koostamisel tuuakse riike või seadusi, kus need küsimused on täpselt reguleeritud48.
Tulevikku silmas pidades võib uus režiim olla soositud majanduslikus mõttes väga
ebavõrdsete, ajaliselt piiratuna planeeritud abielusuhete korral. Abielu jooksul toimunud
jõukama partneri vara kasvust poole saamine võib abielu lõppemise korral ühele poolele olla
kasulikum, kui abieluvaralepinguga kokku lepitud kindel elatusraha jm kindlapiirilised
hüvitised (piiritletud suurusega kinnisvara või hulk aktsiaid, maja, auto jms).
Sotsiaalpoliitilisest vaatenurgast lähtudes ei ole põhjendatud ega mõistlik kehtivas juriidilises
abielus olevate paaride abieluvara režiimi in corpore muuta. See ei suurenda enamiku
asjassepuutuvate isikute jaoks turvalisust ega kinnista arusaama riikliku poliitika
järjekindlusest. Üksikutel juhtudel (nt abielupoole riskantse käitumise tõttu on tajutav oht
perekonna ühisvarale) on ühisvara režiimi asendamine lahusvara režiimiga otstarbekas.
PKSEga kehtestatav modifitseeritud varalahususe põhimõte läheb vastuollu avalikkuse
vastavate hoiakutega49 (vt ka lisa 3).
Perekonnainstitutsiooni funktsioneerimise ja stabiilsuse seisukohast tähendab abikaasade
varalahusus ebavõrduse suurenemist perekonnaliikmete vahel ja tagasipöördumist
traditsioonilise patriarhaalse perekonna mudeli juurde, mille kohaselt mehe otsustusvõim
perekonnas kasvab, hoogu saab soorollidel põhinev peresisene tööjaotus.
Lapse huvide kaitstus. PKSE võrreldes kehtiva PKSga reguleerib enam lapse kui subjekti
õigusi, potentsiaalselt tagades lapsele senisest kõrgemat heaolu taset. Siiski jätab PKSE
tähelepanuta ühendatud perekondade toimimise, seda just mittebioloogiliste laste ja vanemate
vaheliste õigussuhete ja mittebioloogilise lapse huvide kaitstusega seoses.
Soolise võrdõiguslikkuse perspektiivis on PKSE üksikpunktide lõikes nii positiivseid kui ka
negatiivseid mõjusid. Positiivsed mõjud avalduvad peamiselt väljaspool abielu sündinud lapsi
üksi kasvatava vanema majanduslike garantiide mõningases suurendamises, elatisraha
määramises vastavalt eluvajadusele ning mõlema partneri võrdses kohustuses perekonda ülal
pidada. Vastavad muudatused panustavad nii naiste kui majanduslikult nõrgema osapoole
vaesusriski vähendamisesse kui ka üldsuse hoiakute kujundamisesse võrdsest partnerlusest.
Need muudatused, mis puudutavad registreeritud abielus olevaid inimesi (nii abielu vältel kui
ka selle lõppemisel) ning vanemate suhteid lastega, on kantud soolise ebavõrdsuse
suurenemise pitserist. PKSEs ettenähtud vararežiimi muutus muudab majanduslikult nõrgema
osapoole vara õiguslikust omanikust ülalpeetavaks ja küsijaks, vähendades tema
otsustusõigust, osalust, ressursse ja mõjuvõimu perekonnas. Selline rollimuutus taasloob ja
kinnistab soostereotüüpset patriarhaalset perekonnamudelit ning nõrgendab solidaarsusel ja
ühisvastutusel baseeruvaid abielusidemeid.
Laste ja vanemate suhete regulatsioon, mis kehtivas seaduses on kantud vanemate võrdsuse
printsiibist, on PKSEs kallutatud emale proportsionaalselt suuremate õiguste andmise suunas.
Kuigi hooldusõiguse diferentseerimine on oluline laste huvide paremaks kaitseks, on PKSEs
mitmeid punkte, kus mehe õigusi isakohustusi täita on võrreldes kehtiva seadusandlusega
PEREKONNASEADUSE EELNÕU SOTSIAALSETE MÕJUDE ANALÜÜSI ARUANNE
23
põhjendamatult piiratud või keerulisemaks muudetud (nt. väljaspool abielu sündinud laste
hooldusõiguse määramine, isaduse vaidlustamine).
Järeldused:
1. PKSE on kooskõlas mitmete sotsiaalsete muutuste suunaga: ühiskondade
demokratiseerumine, individuatsioon ja individuaalsete otsustuste laienemine
läbirääkimiste baasil ning sellest tulenev varasuhete selgem reguleeritus; individuaalsete
huvide kaitstus, sh lapse huvide eraldi väljatoomine. Meie üldine seisukoht
kokkuvõtlikult:
2. PKSE näol on tegemist ühiskonna senises sotsiaalses praktikas ja inimeste mõtlemises
ning väärtusorientatsioonides tugevalt juurdunud põhimõtetes olulisi korrektiive sisse
viiva seadusandliku initsiatiiviga, seda eriti abikaasade varasuhete osas. Seaduse
probleemitu rakendumine eeldab inimeste teadvuse (sh õigusteadvuse), perekonnasiseste
käitumisharjumuste ja väärtusorientatsiooni olulist muutumist, mis lisaks käesolevas
aruandes toodud riskide võimalikule realiseerumisele võib kaasa tuua teisi ettearvamatuid
eesti ühiskonna jaoks mittesoovitavaid muutusi, seda eriti senise moraal-õigusliku
registreeritud abielul põhineva perekonnainstitutsiooni kestmajäämise ja toimimise osas.
3. Üleminek ühisvaralt tasaarveldusõigusega lahusvararežiimile tõstatab mitmeid küsimusi
ja kitsaskohti seoses soolise võrdõiguslikkuse printsiibiga. Kuigi uue perekonnaseaduse
eelnõu seletuskirjas on uuele vararežiimile ülemineku ühe põhjendusena välja toodud
soovi paremini kaitsta nõrgema osapoole õigusi, näeme uue seaduse rakendamisel pigem
vastupidiste mõjude ilmnemist ehk nõrgema, majanduslikult vähemkindlustatud osapoole
seisukorra ebakindlamaks muutumist, otsustusõiguse, osaluse, ressursside ja mõjuvõimu
vähenemist.
4. Lapsega seotud muudatused on üldjuhul asjakohased, kuna on senisest rohkem last
aktiivse sotsiaalse subjektina käsitlevad, lapse huve enam arvestavad. Problemaatiline ja
lapse huve mittearvestav on kooselust sündinud lapse huvide kaitstus, kuna siin on
lähenetud liigselt emakeskselt, millega rikutakse võrdse vanemaksoleku ja aktiivse
isaduse viimasel ajal meie ühiskonnas juurdunud põhimõtteid. Vanema ja lapse
õigussuhte regulatsioon perekonnaseaduse eelnõus läheb vastuollu ka CEDAW 16. artikli
punktiga c, mille kohaselt peavad meestel ja naistel nende perekonnaseisust olenemata,
olema lapsevanematena ühesugused õigused.
5. Arvestades asjaolu, et eesti ühiskonnas on üha enam peresid, kus kasvab vähemalt üks
laps, kelle üks kasvatajatest ei ole bioloogiline vanem, peame PKSE oluliseks puuduseks
mittebioloogilise lapse õigussuhete regulatsiooni tähelepanuta jätmist. Juhul kui
modifitseeritud varalahususe põhimõtted abielusuhetes siiski kehtima hakkavad, on see
aspekt PKSE-s väga oluline.
6. Seaduse menetlejatel soovitame tungivalt kaaluda võimalust säilitada juba abielus olevate
inimeste puhul PKSst tulenev ühisvararežiim, andes valiku selle soovikohaseks
muutmiseks ning soetisvararežiimi rakendada PKSE jõustumise kuupäevast alates vaid
sõlmitavatele abieludele.
7. Lähtudes PKSEs sisalduvatest ühiskonnas juurdunud põhiväärtuste ja sotsiaalse
praktikaga vastuollu minevatest põhimõtetest, peame avalikku arutelu ja teavitustööd
PKSE menetlemise protsessis hädavajalikuks.
PEREKONNASEADUSE EELNÕU SOTSIAALSETE MÕJUDE ANALÜÜSI ARUANNE
24
PROJEKTI TÄITJAD
Dagmar Kutsar, (projekti juht)
TÜ Sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituudi dotsent
Helen Biin
TÜ sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituudi doktorant
Liis Hallik
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi nõunik
Kairi Kasearu
TÜ sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituudi doktorant
Jüri Kõre
TÜ Sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituudi dotsent
Margit Sutrop
TÜ Eetikakeskuse juhataja, professor
Avo Trumm
TÜ Sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituudi lektor
Eveli Vavrenjuk
Tartu Maakohtu kohtunik
Tartus, 31. jaanuaril 2008. aastal
PEREKONNASEADUSE EELNÕU SOTSIAALSETE MÕJUDE ANALÜÜSI ARUANNE
25
ANALÜÜSI TULEMUSTE ARGUMENTATSIOON
Olulisemate seadusandlike muudatuste määratlemine
1 Praegu kehtivas seaduses kehtib enamusele abielupaaridest modifitseeritud ühisvararežiim: abielu
ajal omandatud vara (õigused ja perekonna huvides võetud kohustused) kuulub abikaasadele ühiselt,
v.a abielu ajal saadud kingid, pärand, omandireformi käigus tagastatud vara ja isiklikud
tarbeesemed (PKS § 14 ja 15). Ühisvara vallatakse, kasutatakse ja käsutatakse kokkuleppel,
mõlemal abikaasal on selle vara suhtes võrdsed õigused (PKS § 17). Abielu lõppedes (või ka varem
või hiljem) ühisvara jagamine (PKS § 18). Abikaasade lepinguvabadus on osaliselt piiratud, st
põhimõtteliselt võivad abikaasad suhteliselt vabalt kokku leppida omavahelistes varalistes suhetes,
võimalik nii seadusest erineva vararežiimi kehtestamine kui ka üksikute varasemate kuuluvuse
kindlaksmääramine (eelkõige PKS § 8-9).
Eelnõus kehtestatakse enamusele abielupaaridest soetusvararežiim: abielu ajal modifitseeritud
varalahusus – abielu ajal omandatud vara (õigused ja kohustused) kuulub sellele abikaasale, kes
selle omandas (PKSE § 24 lg 2 teine lause). Kumbki abikaasa on oma vara omanik ja otsustab ise,
kuidas seda vallata, kasutada ja käsutada. Erandina ei või abikaasa ilma teise abikaasa nõusolekuta
võõrandada pere ühist eluaset ega pere huvides kasutatavat autot (PKSE § 25). Abielu lõppedes on
rahaline tasaarvestusnõue sellel abikaasal, kelle vara on abielu ajal vähem suurenenud (PKSE § 24
lg 2 esimene lause + § 38 lg 1). Lepinguliste abieluvararežiimide puhul rakendub numerus clausus
(st kui abikaasad ei soovi seadusjärgset vararežiimi, võivad nad valida kahe alternatiivse režiimi
vahel, mis on seaduses sätestatud): (1) vara ühisus – (põhimõtteliselt) praegu kehtiva ühis- ja
lahusvararežiimiga; (2) vara lahusus – abikaasadel on kummalgi oma vara ning abielu lõppedes
puudub ka tasaarvestusnõue.
Muudatuste eesmärk: Eelnõu seletuskirja kohaselt soovitakse üldiselt eelnõu muudatustega: (1)
viia perekonnaõigus kooskõlla teiste tsiviilõigust reguleerivate seadustega; (2) parandada seaduse
regulatiivsusastet ja vähendada kohtu diskretsiooni; (3) kõrvaldada kehtiva perekonnaseaduse
kohaldamisel ilmnenud puudused (abikaasade tugev varaline seotus, varaliste õiguste
määratlematus, sh lahusvara muutumine ühisvaraks, tehingute ebaefektiivne piiramine, ühisvara
vormivaba jagamine, abikaasade omavaheliste tehingute ebamõistlik piiramine, abikaasade
vastutuse ebaefektiivne regulatsioon); (4) arvestada rohkem kaasaja varaliste õiguste dünaamikat;
(5) piirata abikaasade varaliste suhete reguleerimisel nende lepinguvabadust, täpsustada
abieluvaralepingu mõistet ja sisu, säilitada tasakaal abikaasade varalistes suhetes ning luua rohkem
selgust kolmandate isikute (võlausaldajate) jaoks. Seletuskirja kohaselt ei ole ühise omandi eeldus
abielulise kooselu ning abikaasade varaliste huvide kaitseks ainuvõimalik ega vajalik meetod.
2 Praegu kehtivas seaduses kehtib kaks varasuhet: lahusvara ja ühisvara. Lahusvara korral otsustab
abikaasa ise, mida endale kuuluva varaga ette võtab (ainuomand). Ühisvara korral on: (1)
abikaasadel võrdne õigus ühisvara vallata, kasutada ja käsutada (PKS § 17 lg 1); (2) reeglina teevad
abikaasad seda kokkuleppel (PKS § 17 lg 2). Sealhulgas on kinnisasjade puhul vajalik abikaasade
kokkulepe või teise abikaasa nõusolek, vallasasjade puhul eeldatakse teise abikaasa nõusolekut
(PKS § 17 lg 3), erandina vajalik teise abikaasa nõusolek registrisse kantava vallasasjaga (autod,
veesõidukid) võõrandamiseks ja pantimiseks (PKS § 17 lg 4).
Eelnõus otsustab kumbki abikaasa reeglina ise enda omandatud vara saatuse, st valdab, kasutab ja
käsutab oma äranägemisel, teise abikaasa nõusolek ei ole vajalik (PKSE § 25 lg 1). erandina on
teise abikaasa nõusolek vajalik: (1) pere eluaseme käsutamiseks (PKSE § 25 lg 2 p 1) ja (2) pere
mootorsõiduki käsutamiseks (PKSE § 25 lg 2 p 2).
PEREKONNASEADUSE EELNÕU SOTSIAALSETE MÕJUDE ANALÜÜSI ARUANNE
26
Muudatuste eesmärk: Eelnõu seletuskirja kohaselt soovitakse muudatustega piirata üksnes
mõlema abikaasa (perekonna) ühiste, esmaste huvide sfääri kuuluvate varaesemetega ümberkäimist.
3 Praegu kehtivas seaduses kehtib reeglina personaalne varaline vastutus oma varalise kohustuse
eest (üldine võlaõiguse põhimõte + PKS § 20 lg 1) ning erandina ühine varaline vastutus arvestades
perekonna huvides võetud varalisi kohustusi (PKS § 20 lg 2) või kuriteoga saadud vara osas (PKS
§ 20 lg 3).
Eelnõus on reeglina sätestatud personaalne varaline vastutus oma varalise kohustuse eest (üldine
võlaõiguse põhimõte + PKSE § 19) ning erandina abikaasade solidaarvastutus, mis puudutab
perekonna vajaduste rahuldamiseks võetud varalisi kohustusi.
Muudatuste eesmärk: Eelnõu seletuskirja kohaselt soovitakse muudatustega toetada iseseisvat
tsiviilõiguslikku vastutust ja pakkuda paremat kaitset varaga läbimõeldult käituvale abikaasale teise
abikaasa riskantsete finants- ja majandustehingute eest.
4 Praegu kehtiva seaduse kohaselt jääb lahusvara sellele, kelle oma see on. Erandina on võimalik
lahusvarasse kuuluv ese tunnistada ühisvarasse kuuluvaks ja jagada (PKS § 14 lg 2). Ühisvara
jagatakse abikaasade vahel reeglina võrdselt (PKS § 19 lg 1). Seaduses on sätestatud ammendavalt
need juhtumid, mil võib osade võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda (PKS § 19 lg 2). Reeglina
jagatakse vara n.ö asjadena (PKS § 19 lg 3).
Eelnõus sätestatakse tasaarvestusnõue, mille kohaselt mõlemal abikaasal peab abielu ajal olema
vara võrdselt suurenenud. Sealjuures arvestatakse, et enne abielu omandatud, abielu ajal
kingitud/päritud vara, samuti pensionikindlustuse osakuid ja muid saadud hüvitisi ei arvestata
tasaarvestusnõude suuruse kindlakstegemisel (PKSE § 32+34) ning määratakse kindlaks, kummale
abikaasale kuulub abielu ajal omandatud vara ja kui palju on kummalgi abikaasal abielu ajal vara
suurenenud (PKSE § 31 ja32 + § 38 lg 1 esimene lause). See abikaasa, kelle vara abielu jooksul
suurenes vähem, saab teiselt nõuda rahalist hüvitist (PKSE § 24 lg 2 esimene lause + § 38 lg 1 teine
lause). Reeglina peab tagama hüvitis abielu ajal mõlemale abikaasale võrdse vara juurdekasvu,
erandina võib kohus hüvitise suurust muuta, jätta hüvitise välja mõistmata või ajatada hüvitise
maksmise (PKSE § 41 lg 1). Hüvitis on reeglina rahaline hüvitis (PKSE § 38 lg 1), erandina on
võimalik hüvitada ka omandiga (n.ö asjade jagamise teel) (PKSE § 41 lg 2).
Muudatuste eesmärk: Eelnõu seletuskirja kohaselt soovitakse muudatustega: (1) luua varasuhte
lõppemisel olukord, kus mõlema abikaasa vara oleks abikaasade varasuhte vältel suurenenud
võrdses ulatuses; (2) anda selgemad kriteeriumid abikaasade varaliste õiguste kuuluvuse ning
teostamise kohta ning seeläbi vähendada kohtuvaidluste arvu; (3) sundida abikaasasid
vastutustundlikult osalema vaidluste lahendamises.
5 Praegu kehtivale seadusele vastavalt tuleb abielu ajal ülal pidada abivajavat töövõimetut abikaasat,
sh rasedat ja alla 3 a last hooldavat vanemat, kui teise abikaasa varaline seisund seda võimaldab
(PKS § 21). Abielu lahutamise järel tuleb ülal pidada abielu ajal töövõimetuks muutunud abikaasat
ja 3 aastat pärast abielu möödumist töövõimetuks muutunud abikaasat, kui abielu kestis vähemalt
25 aastat, samuti rasedat ja alla 3 a last hooldavat vanemat, kui teise abikaasa varaline seisund seda
võimaldab (PKS § 22). Igakuiselt makstava elatise suurus sõltub abivajadusest ja teise abikaasa
varalisest seisundist (PKS § 23), kusjuures mõjuval põhjusel võib kohus ülalpidamisekohustusest
vabastada (PKS § 24) ning abikaasa uuesti abiellumisel ülalpidamiskohustus lõpeb (PKS § 25).
PKSE eelnõu kohaselt peavad abielu ajal mõlemad abikaasad oma töö ja varaga perekonda ülal
pidama, tavapäraseid vajadusi rahuldama (PKSE § 16 lg-d 1 ja 2), samuti säilib lahuselu korral
õigus saada raha tavapäraste vajaduste rahuldamiseks. Samas ei ole õigust nõuda ülalpidamist, kui
abikaasa suudab end ise kohaselt ülal pidada või ta ise põhjustas süülise käitumisega lahuselu
(PKSE § 16 lg 3). Abielu lahutamise järel tuleb ülal pidada lahutatud abikaasat, kes ei suuda end
ise ülal pidada terviseseisundi või vanuse tõttu või seetõttu, et hooldab alla 3 a last (PKSE § 72-73).
Lapse sünni eel ja järel tuleb naist ülal pidada ka siis, kui mees ja naine ei ole abielus, kuid naine ei
suuda raseduse tõttu või raseduse või sünnituse tõttu end ise ülal pidada (PKSE § 111). Elatise
PEREKONNASEADUSE EELNÕU SOTSIAALSETE MÕJUDE ANALÜÜSI ARUANNE
27
suurus sõltub abikaasa tavapärasest eluvajadusest, teise abikaasa varalisest seisundist ja abikaasade
senisest varalisest seisundist; võimalik ka ühekordse summana maksta (PKSE § 74), kusjuures
kaalukal põhjusel võib ülalpidamiskohustust piirata või elatise suurust vähendada (PKSE § 76),
ülalpidamiskohustus lõpeb abikaasa uuesti abiellumisel (PKSE § 79) ning võimalik on sõlmida
ülalpidamisleping (PKSE § 78).
Muudatuste eesmärk: Eelnõu seletuskirja kohaselt soovitakse muudatustega: (1) laiendada
abikaasade abieluaegset ülalpidamiskohustust; (2) täpsustada lahus elavate abikaasade säilivaid
õigusi ja kohustusi; (3) täpsustada lahutatud abikaasa ülalpidamiskohustust; (4) lisada
ülalpidamiskohustus lapse sünni puhul.
6 Praegu kehtivas seaduses tuleneb vanema ja lapse õigussuhe põlvnemisest, mis on seaduses
ettenähtud korras kindlaks tehtud (PKS § 38). Vanema ja lapse õigussuhe ei sõltu sellest, kas laps
sündis abielust või väljaspool abielu (PKS § 45) ning vanematel on laste suhtes võrdsed õigused ja
kohustused (PKS § 49). Vanemaõigusi ei või teostada lapse huvidega vastuolus (PKS § 50 lg 4),
oma õiguste kasutamisel ei tohi laps kahjustada teiste huve ja õigusi (LaKS § 20 lg 2) ja lapsesse
puutuvad vaidlused lahendatakse lapse huvist lähtudes (PKS § 58), kusjuures lapsesse puutuvasse
kohtuvaidlusesse kaasatakse reeglina avalikku huvi kaitsma eestkosteasutus (valla- või
linnavalitsus) (PKS § 59; TsMS § 552 lg 1)
Eelnõus tuleneb vanema ja lapse õigussuhe põlvnemisest, mis on seaduses ettenähtud korras
kindlaks tehtud (PKSE § 82); vanem ja laps on kohustatud teineteist toetama, teineteisest lugu
pidama, arvestama teineteise huve ja õigusi (PKSE § 113) ning laps on kohustatud vanemaid
majapidamises abistama (PKSE § 114). Lapsesse puutuvad vaidlused lahendatakse esmajoones
lapse huvist lähtudes, arvestades ka teiste isikute õigustatud huve (PKSE § 123) ja kohus küsib
valla- või linnavalitsuse seisukohta alaealist puudutavas menetluses (TsMS § 552 lg 2).
Muudatuste eesmärk: Eelnõu seletuskirja kohaselt soovitakse üldiselt eelnõu muudatustega: (1)
viia perekonnaõigus kooskõlla teiste tsiviilõigust reguleerivate seadustega ja rahvusvaheliste
õigusaktidega; (2) parandada seaduse regulatiivsusastet ja vähendada kohtu diskretsiooni; (3) lisada
vajalikke nõudealuseid; (4) anda selgemad kriteeriumid perekonnasuhetes esinevate varaliste
õiguste regulatsiooni, ülalpidamiskohustuste ja vanema õiguste teostamise kohta ning seeläbi
vähendada kohtuvaidluste arvu; (5) sundida osapooli vastutustundlikult osalema vaidluste
lahendamises.
7 Praegu kehtivas seaduses loetakse emaks lapse sünnitanud naine (PKS § 38 lg 2), kes kantakse
lapse emana lapse sünniakti ning isaks lapse eostanud mees (PKS § 38 lg 3), kes on haldus- või
kohtukorras kindlaks tehtud ja kantakse lapse isana lapse sünniakti. Halduskorras kantakse isana
lapse sünniakti (1) mees, kes on lapse emaga abielus (PKS § 39 - reeglina eostatud või sündinud
abielu ajal), (2) mees, kes võtab isaduse omaks (PKS § 41 - ema ja isa ühisavaldus), (3) mees, kes
annab nõusoleku naise kunstlikuks viljastamiseks (PKS § 39 lg 6 ja KVEKS § 21 lg 2). Kohtus
tuvastatakse isadus juhul, kui asjaolud annavad alust eeldada, et mees on lapse (bioloogiline) isa
(PKS § 42; TsMS § 579 jj) ning kantakse lapse isana lapse sünniakti. Isadus loetakse tuvastamata,
kui sünniaktis puudub isa kanne või sünniaktis põhineb kanne ema ütlusel, millel puudub õiguslik
tähendus (PKS § 43).
Eelnõus loetakse emaks lapse sünnitanud naine (PKSE § 83) ning isaks lapse eostanud mees PKSE
§ 84) kes on haldus- või kohtukorras kindlaks tehtud. Halduskorras tehakse isana kindlaks mees (1)
kes on lapse emaga abielus; (2) mees, kes võtab isaduse omaks (PKSE § 87), (3) mees, kes annab
nõusoleku naise kunstlikuks viljastamiseks (KVEKS § 21 lg 2). Kohtus tuvastatakse isadus juhul,
kui asjaolud annavad alust eeldada, et mees on lapse (bioloogiline) isa (PKSE § 94, TsMS § 579 jj).
Sünniakti kannete tegemisega seonduv reguleeritakse perekonnaseisutoimingute seaduse eelnõus.
Muudatuste eesmärk: Eelnõu seletuskirja kohaselt soovitakse eelnõuga täpsustada isast
põlvnemist ning kõrvaldada lapse huvide tagamiseks võimalus kanda lapse sünniakti fiktiivne isa.
8 Praegu kehtiv seadus nimetab vaidlustamiseks õigustatud isikuks elusoleva vanema, (PKS § 44
lg 2) kes: (1) on sünniakti vanemana kantud, välja arvatud isik, kes sünniakti koostamisel teadis, et
PEREKONNASEADUSE EELNÕU SOTSIAALSETE MÕJUDE ANALÜÜSI ARUANNE
28
ei ole lapse tegelik vanem või isik, kes andis nõusoleku kunstlikuks viljastamiseks; (2) isik, kes
nõuab enda sünniakti kandmist, välja arvatud kunstliku viljastamise doonor; (3) last esindav vanem,
eestkostja või täisealine laps ise. Kui vanem on surnud, on vaidlustamiseks õigustatud isikuks isik,
kelle põlvnemist vaidlustatakse (laps), tema vanem, eestkostja ja kohalik omavalitsus (TsMS § 579
jj). Vaidlustamise tähtajaks (PKS § 44 lg 3) loetakse 1 aasta päevast, mil isik sai teada või pidi
teada saama kande ebaõigsusest.
Eelnõus loetakse vaidlustamiseks õigustatud isikuteks (PKSE § 91) elusoleva vanema korral
vanemad, mees, kes taotleb enda isaduse tuvastamist, laps või regionaalminister. Kui vanem on
surnud on vaidlustamiseks õigustatud isikuks isik, kelle põlvnemist vaidlustatakse (laps), tema
vanem, eestkostja ja kohalik omavalitsus (TsMS § 579 jj). Vaidlustamise tähtaeg (PKSE § 93) on
vanemate puhul üks aasta päevast, mil ta sai teada isaduse vaidlustamise aluseks olevatest
asjaoludest (mitte lühem kui 1 aasta lapse sünnist või isaduse omaksvõtust, vanema surma korral 1
aasta vanema surmast). Lapse puhul üks aasta päevast, mil ta sai teada isaduse vaidlustamise
aluseks olevatest asjaoludest (mitte lühem kui 1 aasta lapse enda täisealiseks saamisest), isiku
puhul, kes taotleb oma isaduse tuvastamist (PKSE § 91 lg 1) üks aasta lapse sünnist ning hiljem
üksnes vanemate nõusolekul või kohtu loal.
Muudatuste eesmärk: Eelnõu seletuskirja kohaselt soovitakse eelnõuga: (1) täpsustada
regulatsiooni; (2) piirata lapse ja tema sotsiaalse perekonna huvide kaitseks oletatava lapse isa
õigust isadust vaidlustada; (3) takistada varjatud lapsendamist isaduse omaksvõtu kaudu, andes
avalikes huvides isaduse vaidlustamise õiguse regionaalministrile.
9 Praegu kehtivas seaduses on lapse kasvatamine ja lapse eest hoolitsemine (PKS § 50 lg 1)
reguleeritud järgmiste sätetega: (1) õigus nõuda oma laps teistelt isikutelt tagasi (PKS § 50 lg 3); (2)
õigus lapsega koos elada (õigus nõuda lapse elukoha määramist, PKS § 51) (3) lapsest lahus elades
õigus lapsega suhelda (LaKS §-d 28 ja 30) ja (4) õigus nõuda suhtlemiskorra kindlaksmääramist
(PKS § 52). Lapse isiklike ja varaliste õiguste ja huvide kaitse osas (PKS § 50 lg 2) on vanem lapse
seaduslik esindaja, st ta teeb lapse nimel tehinguid või annab tehingu tegemiseks nõusoleku.
Vanema esindusõigus on piiratud nagu eestkostjal, st lapse nimel ei tohi teatud tehinguid teha ning
teatud tehingute tegemiseks on vajalik eestkosteasutuse (valla- või linnavalituses) nõusolek.
Eestkosteasutuse eelneval nõusolekul (PKS § 99) on lubatud: (1) eestkostetava kinnisasja
võõrandamine ja koormamine; (2) eestkostetava vallasasja võõrandamine, kui asjal on
eestkostetava jaoks eriline väärtus, kinkimine, kui see pole tavapärane kingitus ning pantimine; (3)
eestkostetava nimel laenu võtmine ja võla sissenõudmisest loobumine ning (4) eestkostetava nimel
pärandi vastuvõtmisest loobumine. Keelatud tehinguteks /toiminguteks (PKS § 100) on (1)
eestkostja tehing eestkostetavaga, millest tekib eestkostetavale tsiviilkohustusi; (2) eestkostetava
esindamine tehingu tegemisel oma abikaasa, ülaneja/ alaneja sugulase või õe/vennaga; (3)
eestkostetava esindamine kohtus vaidluses iseenda või oma abikaasa, ülaneja/ alaneja sugulase või
õe/vennaga. Lapse ülalpidamise osas on vanematel võrdne kohustus pidada üleval nii alaealist last
(PKS § 60 lg 1) kui ka õpinguid jätkavat täisealiseks saanud last (PKS § 60 lg 2). Kohtus
väljamõistetud elatise suurus sõltub kummagi vanema varalisest seisundist ning lapse vajadusest.
See ei või reeglina olla väiksem kui ½ VV kehtestatud kuupalga alamäära, erandina võib mõjuval
põhjusel elatise suurust siiski vähendada või vanema elatise maksmisest vabastada (PKS § 61).
Lisaks nimetatule on seaduses sätestatud vanavanemate kohustus pidada ülal alaealist lapselast, kui
laps vanematelt ülalpidamist ei saa (PKS § 65), samuti õe/venna kohustus pidada ülal alaealist
õde/venda, kui laps vanematelt ega vanavanematelt ülalpidamist ei saa (PKS § 67). Vanematel on
laste suhtes põhimõtteliselt võrdsed õigused ja kohustused, mis tekivad lapse põlvnemisest.
Eelnõu sätestab vanemate hooldus- ja esindusõiguse ning isiku- ja varahoolduse. Hooldusõigus
saab olla vanematel ühine (kui vanemad on omavahel abielus või teevad avalduse, et soovivad
ühist hooldusõigust, PKSE § 117 lg-d 1 ja 2) või ema ainuhooldusõigus (kui vanemad ei ole
abielus ega ole ühise hooldusõiguse saamiseks avaldust teinud, PKSE § 117 lg 3). Esindusõigus
laieneb vanemale, kui hooldusõiguslik vanem on lapse seaduslik esindaja (PKSE § 120 lg 1).
Vanem ei saa last esindada (PKSE § 180) tehingutes iseenda, oma abikaasa, otsejoones sugulase,
õe ja vennaga, v.a kui kohustus täidetakse lapsele, tehingutes, mis eelduslikult kahjustavad lapse
PEREKONNASEADUSE EELNÕU SOTSIAALSETE MÕJUDE ANALÜÜSI ARUANNE
29
huve, õigusvaidlustes, kus on eelduslikult vanema ja lapse huvide konflikt ning lapse arvel kinkeid
tehes (PKSE § 180 lg 3). Neil juhtudel saab lapse esindajaks määrata erieestkostja (PKSE § 209).
Isikuhooldus tähistab õigust ja kohustust last kasvatada, tema järele valvata, tema viibimiskohta
määrata, heaolu eest hoolitseda (PKSE § 124 lg 1), sh õigust nõuda teistelt isikutelt laps välja
(PKSE § 126 lg 1) ning õigust määrata, kellega laps suhtleb (PKSE § 123 lg 2). Varahooldus on
õigus ja kohustus valitseda lapse vara (PKSE § 127). Ilma kohtu eelneva loata ei või vanem teha
last esindades tehinguid, mis eelduslikult võivad kahjustada lapse huve (PKSE § 131 lg 1; loetelu
PKSE § 187 ja § 188 lg 1). Lapsele kuuluv raha ja varalt saadav kasu tuleb paigutada
heaperemehelikult, kui seda ei tule kasutada ülalpidamiseks (PKSE § 130 ja § 132). Vanemad
vastutavad lapsele kahju tekitamise eest (§ 133 lg 2). Lapse ülalpidamise osas on vanematel on
kohustus ülal pidada (PKSE § 96) nii alaealist last (PKSE § 97 p 1) kui ka kuni 21-aastast last, kui
ta jätkab õpinguid (PKSE § 97 p 2). Ülalpidamiskohustuse ulatus sõltub lapse vajadustest ja
tavalisest elulaadist (PKSE § 99) ning vanema sissetulekust ja varalisest seisundist (PKSE § 105 lg
3). See ei või reeglina olla väiksem kui ½ VV kehtestatud kuupalga alamäära (PKSE § 101 lg 1).
Erandina võib kohus mõjuval põhjusel elatise suurust vähendada alla miinimumi (PKSE § 102 lg
2). Mõlemal vanemal on sõltumata hooldusõigusest õigus ja kohustus suhelda lapsega isiklikult
(PKSE § 143) ning hooldusõiguseta vanemal on otsustusõigus, kui laps viibib tema juures (PKSE §
145 lg 4).
Muudatuste eesmärk: Eelnõu seletuskirja kohaselt soovitakse muudatustega: (1) tuua Eesti
perekonnaõigusesse rahvusvaheliselt laialt tuntud õiguslik konstruktsioon – vanema hooldusõigus;
(2) tagada, et hooldusõigus kuulub vanemale niivõrd, kuivõrd see vanem tegelikult lapse
kasvatamises osaleb; (3) piiritleda selgelt vanemate ja (eri)eestkostja pädevust; (4) täpsustada
ülalpidamiskohustuse regulatsiooni, sh ülalpidamiskohuslaste ja abivajajate järjekorda;
10 Praegu kehtivas seaduses määratakse vanemate vaidluste lahendamiseks lahuselu korral nii lapse
elukoht (PKS § 51) kui ka lapsega suhtlemise kord (PKS § 52), lähtudes lapse huvist. Lapse
äravõtmine vanemalt/lapse eraldamine perekonnast (PKS §-d 53 ja 57; ShS § 25; LaKS § 27)
toimub juhul kui last on ohtlik jätta vanema juurde. Vanema õiguste äravõtmine (PKS § 54) toimub
juhtudel, kui vanem ei täida vanema kohustusi, vanem kuritarvitab oma õigusi, vanem kohtleb last
julmalt või vanem avaldab lapsele kahjulikku mõju.
Eelnõu sätestab hooldusõigusliku vanema otsustusõiguse (sh esindusõiguse) piiramist andes teatud
küsimuses otsustusõiguse (sh ainuesindusõiguse) ühele hooldusõiguslikule vanemale (PKSE § 119
ja § 120 lg 2 p 2) või last tegelikult hooldavale isikule, kes ei ole lapse vanem (PKSE § 122 lg 2).
Hooldusõiguse kuuluvuse muutmine toimub: (1) ühise hooldusõiguse lõpetamisel (lahuselu korral
vanema nõudel, kui see on lapse huvides, PKSE § 137), st ühel vanemal tekib ainuhooldusõigus; (2)
ainuhooldusõiguse andmisega teisele vanemale (vanema nõudel, kui see on lapse huvides, PKSE §
138); (3) hooldusõiguse peatamise ja taastamisega (kui vanem on kestvalt võimetu hooldusõigust
teostama, PKSE § 140). kohus võib piirata vanema õigust lapsega suhelda, kui see on lapse huvides
(PKSE § 143), samuti lapse huvides piirata hooldusõiguseta vanema otsustusõigust (PKSE § 145 lg
4). Kui vanem ohustab oma tegevusega lapse heaolu või vara, rakendatakse hooldusõiguse
piiramist, mis võib olla: (1) isiku- ja/või varahoolduse piiramine (teatud toimingute tegemise
keelamine, PKSE § 134 lg 3); (2) varahoolduse äravõtmine (PKSE § 134 lg 3); (3) isikuhoolduse
äravõtmine (PKSE § 135). Kui vanema õigusi on piiratud, saab nende toimingute tegemiseks
määrata lapsele erieestkostja (PKSE § 209).
Muudatuste eesmärk: Eelnõu seletuskirja kohaselt soovitakse muudatustega: (1) tagada, et
hooldusõigus kuulub vanemale niivõrd, kuivõrd see vanem tegelikult lapse kasvatamises osaleb; (2)
piiritleda selgelt vanemate ja erieestkostja pädevus; (3) kahandada erieestkoste abil piiranguid
tsiviilkäibes, sh vanema ja lapse vaheliste tehingute puhul.
PEREKONNASEADUSE EELNÕU SOTSIAALSETE MÕJUDE ANALÜÜSI ARUANNE
30
Varasuhete muutumise otsesed sotsiaalsed mõjud
11 Meeste ja naiste erinev sotsiaal-majanduslik staatus seostub nende erineva osaluse ja
positsiooniga tööturul. Statistikaameti 2006. aasta andmetel oli meestest hõivatud 65,9% ja
naistest 57,8%. Traditsiooniliselt on mitteaktiivsus suurem naiste (38,7%) kui meeste puhul
(29,1%), samal ajal on tööpuudus kõrgem meeste hulgas (6,2%, naistel 5,6%) (tabel 1 lisa 2).
Meeste mitteaktiivsus tuleneb peamiselt (üli)õpilase staatusest või pensionieast, naiste puhul
lisandub antud kahele põhjusele veel rasedus-, sünnitus- või lapsehoolduspuhkusel olemine ja
vajadus hoolitseda laste või teiste pereliikmete eest (aastal 2006 oli rasedus-, sünnitus- või
lapsehoolduspuhkusel 23,4 tuhat naist ja pereliikmete eest kandis hoolt 11,2 tuhat naist; seevastu
pereliikmete eest hoolitsemise tõttu mitteaktiivseid mehi oli 2,6 tuhat, tabel 2 lisa 2). Mitteaktiivsed
naised on tugevalt sõltuvad lähisugulaste abist, 71,3% mitteaktiivsete 25-49 aastaste naiste jaoks on
peamine elatusallikas abikaasa, vanemate, sugulaste sissetulek ja 9,9% jaoks laste- ja
toimetulekutoetus. Samuti töötavad naised meestest sagedamini ajutiste lepingutega, on
pikaajalised töötud või mitteaktiivsed (Mänd 2003; Hansson 2005).
Üheks suurimaks sugupooltega seotud majandusliku ebavõrdsuse põhjuseks Eestis on naiste
ja meeste palgaerinevused. Perioodil 1999-2000 moodustasid naiste palgad keskmiselt 72,9%
meeste palkadest (Rõõm ja Kallaste, 2004) ning kuigi viimastel aastatel on palgaerinevused pisut
vähenenud, teenivad naised tänagi keskmiselt 25% vähem kui mehed (Eurostat 2007).
Vastavalt 2005. aasta soolise võrdõiguslikkuse monitooringule ja Euroopa Sotsiaaluuringu
andmetele hindavad nii abielus kui ka vabaabielus olevad naised ja mehed pere suurima sissetuleku
toojaks meessoost partneri (joonis 4 ja 5, lisa 2). Palgavahede peamisteks põhjusteks on: (a) tööturu
sooline segregeerumine, kus naised koondunud madalamalt tasustatud ja vähemväärtustatud
sektoritesse, (b) naiste aeglasem ja vähesem vertikaalne mobiilsus tööturul ning (c) levinud
soostereotüüpidest tulenev sooline diskrimineerimine, mis väljendub näiteks eelarvamuses, et
abielus ning lastega naised on tööle vähem pühendunud ja seeläbi ebaefektiivsemad töötajad (Mänd,
2003; Hansson, 2005).
Meeste ja naiste vaheline ebavõrdsus peegeldub vastu hoiakute tasandil. Meest peab pere
majandusliku toimetuleku eest vastutavaks üks kolmandik meestest ja üks viiendik naistest (joonis
1, lisa 2) ning 41% meestest ja 33% naistest leiab, et töökohtade nappuse korral peaks õigus tööd
saada olema meestel ning võrdselt 59% meestest ja naistest nõustus väitega, et naine peaks olema
valmis palgatöö vähendamiseks oma pereelu nimel (vt. tabel 3, lisa 2).
12 Eestis valitseb peresiseselt traditsiooniline tööjaotus, rahvusvahelised ajakasutusuuringud näitavad,
et Eesti naised on meestest enam hõivatud igapäevase pereelu ja koduste tööde korraldamisega
(Sooline ebavõrdsus… 2006). Eriti suur ebavõrdsus ajakasutuses on peredes, kus ka ema käib tööl
ja kasvatab samal ajal väikeseid lapsi (ibid.). Naiste panus kodutööde tegemisel on meestega
võrreldes tunduvalt suurem: ESS 2004 uuringu põhjal nentis 84,9% meestest, et nemad teevad
kodutöödest vähem kui pool ning naistest 66,5% teeb rohkem kui pool (joonis 2, lisa 2). Seega
erineb meeste ja naiste ajakasutus tunduvalt.
13 Naiste madalamate sissetulekute tagajärjeks on naiste suurem majanduslik sõltuvus partnerist nii
abielus kui ka vabaabielus. Pooled abielus ja vabaabielus naistest leiavad, et nad on oma partnerist
materiaalselt sõltuvad. Materiaalne sõltuvus võib tähendada teisest sõltuva abikaasa väiksemat
sõna- ja otsustusõigust perekonnas. 2005. aasta soolise võrdõiguslikkuse monitooringus ilmnes, et
22% meestest (23% abielus ja 17% vabaabielus meestest) ja 13% naistest (14% abielus ja 6%
vabaabielus naistest) nõustusid väitega, et sellel pereliikmel, kellel on suurem sissetulek, on ka
suurem otsustamisõigus perekonnas. Otsused perekonnas võivad olla erineva kaaluga. Uuringud
kinnitavad, et enamus küsitletutest pooldab perekonnas ühiselt otsuste tegemist, siiski on ka neid,
PEREKONNASEADUSE EELNÕU SOTSIAALSETE MÕJUDE ANALÜÜSI ARUANNE
31
kes järgivad traditsioonilist patriarhaalset võimujaotust. 31% meestest ja 16% naistest leidis, et auto
kasutamise korra üle peaks otsustama pigem mees; pangalaenuvõtmise puhul toetas 13% meestest
ja 6% naistest ning suuremate ostude tegemisel 11% meestest ja 3% naistest mehe ainuõigust.
Naiste otsustada jäetakse kodukujundamise küsimused (33% meestest ja 28% naistest leidis, et
pigem naine), laste kooli valik (13% meestest ja 11% naistest), laste õhtune kojutuleku kellaaeg
(10% meestest ja 9% naistest) (Laidmäe 2005).
14 Eesti ühiskonnas valitsevad väga tugevad soolised eelarvamused ning valdav on seisukoht, mis
toetab selget nn naiste- ja meeste tööde eristamist (Eesti Vabariigi neljas perioodiline aruanne ...).
Levinud arvamuse kohaselt on mehe peamiseks ülesandeks töötamine väljaspool kodu ning
perekonna ülalpidamine, naise kanda jääb aga pere, laste ja kodu eest hoolitsemine. Seega peavad
naised leidma tasakaalu töö- ja pereelu vahel, samas kui meeste roll partneri, lapsevanema ja
hooldajana jääb palgatöö varju. Sellised seisukohad peegelduvad argielus – kuigi tingimused isade
lapsehoolduspuhkusele jäämiseks on soodsad, kasutab seda võimalust vaid ligi 2% kõigist noortest
isadest (Karu, Kasearu ja Biin, 2007). Samuti on just emad enamasti need, kes jäävad haige lapse
hooldamiseks töölt koju – 2005. aasta soolise võrdõiguslikkuse monitooringu kohaselt olid 56%
emadest ning 18% isadest küsitlusele eelnenud aasta jooksul lapse haigestumise tõttu töölt koju
jäänud (Hansson, 2005).
15 Kehtiva perekonnaseaduse kohaselt on abikaasad abielu vältel omavahel tihedalt varaliselt seotud,
kuna ühisvararežiimis peavad abielu jooksul soetatud varaga tehtavate tehingute üle üldjuhul
otsustama mõlemad abikaasad ühiselt. Selline regulatsioon on kooskõlas ka inimeste
igapäevareaalsusega, kuna suurema osa pereelu puudutavatest otsustest, sh pere majanduslikku
elukorraldust puudutavad otsused, soovitakse teha abikaasade poolt ühiselt (vt. Laidmäe, 2005).
Uues perekonnaseaduse eelnõus ette nähtud tasaarveldusnõudega lahusvararežiimi rakendumisel
tekib mõlemal abikaasal õigus otsustada oma vara saatuse üle ainuisikuliselt, erandina on teise
abikaasa nõusolek nõutav vaid pere eluruumide ja pere kasutuses oleva mootorsõidukiga tehtavate
tehingute puhul.
Üleminek ühisvaralt tasaarveldusõigusega lahusvararežiimile tõstatab mitmeid küsimusi ja
kitsaskohti seoses soolise võrdõiguslikkuse printsiibiga. Kuigi uue perekonnaseaduse eelnõu
seletuskirjas on uuele vararežiimile ülemineku ühe põhjendusena välja toodud soov paremini
kaitsta nõrgema osapoole õiguseid, võivad seaduse rakendamisel ilmneda pigem vastupidised
mõjud - nõrgema, majanduslikult vähemkindlustatud osapoole seisukord muutub ebakindlamaks,
samuti võib eeldada vähemkindlustatud osapoole otsustusõiguse, osaluse, ressursside ja mõjuvõimu
vähenemist.
16 2006. aasta Leibkonnauuringu andmete põhjal on Eestis 317082 kooselupaari (nii abielus kui
vabaabielus inimesed), mis moodustab kõikidest leibkondadest 55%. Eluase kuulub perekonna
omandisse 82% perede puhul. Kooselupaaridest 27% on lisaks eluruumile, milles nad elavad, veel
teine eluruum või kinnisvara, sh suvila, krunt, teine korter, või ka mingi kinnisvara välismaal. 14%
perede käsutuses on uus auto ja 48,5% vana auto. Perekonna käsutuses on vähemalt kaks autot
10,7% uue auto ja 33% vana auto omanike puhul. (Ene-Margit Tiidu arvutused 2006. aasta
leibkonnauuringu põhjal)
17 2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli Eestis 11% alla 18-aastaste lastega perekondadest nn.
‚ühendatud perekonnad’, kus vähemalt üks laps ei ole partnerite ühine laps. 68% antud
perekondadest põhinesid vabal kooselul ja 32% abielul (vt. tabel 4, lisa 2). Kuna vabaabielus
inimeste seas on selliseid perekondi rohkem, siis võib eeldada, et ühendatud perekondade arv
kasvab veelgi. Põhinedes Sotsiaalkindlustusameti andmetele, oli 2006. aastal üksikvanema lapse
toetuse saajaid 23 000.
PEREKONNASEADUSE EELNÕU SOTSIAALSETE MÕJUDE ANALÜÜSI ARUANNE
32
18 Enamus 2005. a. soolise võrdõiguslikkuse monitooringu käigus küsitletud respondentidest pidas
oluliseks mõlema partneri osalemist perekonna majandusliku toimetuleku kindlustamisel (Laidmäe,
2005).
19 Vastavalt Eesti Statistikaameti andmetele sündis 2006. aastal Eestis kõigist lastest 58,2%
abieluväliselt. Seega kui eeldada, et sündimus ja abiellumus jäävad samaks, siis hinnanguliselt
tagab igal aastal antud regulatsioonimuudatus 7000 ema ja lapse suurema kindlustatuse.
Hooldusõiguse muutumise otsesed sotsiaalsed mõjud
20 Viimaste aastate statistika kinnitab, et üle poole sündivatest lastest on abieluvälised 2006. aastal
sündis Eestis 14877 last, kellest 6212 sündis abielus, 7298 sündisid väljaspool abielu, kuid kelle isa
oli tuvastatud ning 1367 (9,2% kõigist elussündidest) sündinud lapse puhul jäi isa tuvastamata
(2006a. – 1367 ja 2005a. – 1645 last); üksikvanema lapse toetuse saajaid oli 2006a. – 23 000.
Eestis lahutatakse keskmiselt 4000 abielu aastas, nendest vähemalt pooltel on alla 18a lapsed.
Lapse väärkohtlemise alased uurimused (vt. nt Soo ja Soo, 2002) on välja toonud küllalt sagedast
laste emotsionaalset ja füüsilist väärkohtlemist ning hooletussejäetust.
21 Vastavalt Eesti Statistikaameti andmetele sündis 2006. aastal Eestis kõigist lastest 58,2%
abieluväliselt. Kui eeldada, et sündimus ja abiellumus jäävad samaks, puudutab antud
regulatsioonimuudatus igal aastal (väljaspool abielu sündinud laste puhul peab isa taotlema
hooldusõigust) hinnanguliselt 7000 paari. Hooldusõiguse küsimus muutub eriti teravaks
abielu/kooselu lõppemise korral. Uuringu „Eesti 2003” andmete põhjal nentis 38% üksikemadest,
kes on lapse isaga olnud abielus ja 57% mitteabielus olnud emadest, et nad ei suhtle lapse isaga.
7% pidas oma suhteid lapse isaga halbadeks või väga halbadeks. 51% lastest, kelle ema ei ole
olnud isaga abielus ning 36% abielus sündinud lastest ei kohtu oma isaga üldse (Hansson, 2004).
22 Uues seaduses võimaldatakse isaduse vaidlustamist vaid juhul, kui sellega nõustuvad lapse ema
ning lapse isana tuvastatud mees. Kui lapse ema ja/ või lapse isana tuvastatud mees isaduse
vaidlustamisega nõus ei ole, võib mõjuval põhjusel või lapse huvisid silmas pidades ka kohus anda
loa isaduse vaidlustamiseks. Selline regulatsioon on sugupoole aspektist problemaatiline, kuna
vähendab ja raskendab oluliselt teatud juhtudel mehe õigust oma lapse isana tuvastatud saada ning
annab emale ebaproportsionaalselt suure õiguse lapsele enda äranägemise järgi isa määrata/
takistada lapse võimalikul bioloogilisel isal lapsega seonduvate õiguste ja kohustuste täitmist.
23 Soolist võrdõiguslikkust reguleerivad alusdokumendid:
Rahvusvaheline tasand. Rahvusvahelisel tasandil on üheks olulisimaks soolise
võrdõiguslikkuse süvalaiendamise õiguslikuks alusdokumendiks “Naistevastase diskrimineerimise
kõigi vormide elimineerimise konventsioon” (CEDAW). Konventsioon puudutab naiste õigusi
kõigis eluvaldkondades ning sätestab nõuded, mille poole konventsiooniga liitunud või selle
ratifitseerinud riigid peavad püüdlema. Eesti liitus konventsiooniga 21.10.1991 ning vastavalt
reeglistikule peab Eesti esitama regulaarseid aruandeid konventsioonis püstitatud eesmärkide
saavutamise kohta. Teiseks siduvaks rahvusvaheliseks soolise võrdõiguslikkuse edendamise
kohustuseks on ÜRO IV naiste maailmakonverentsi ehk nn Pekingi konverentsi tegevuskava.
Tegevuskava, milles on määratletud kaksteist valdkonda ja soolise võrdõiguslikkuse strateegilised
eesmärgid, on üks olulisemaid poliitikate väljatöötamise ja elluviimise aluseid nii rahvusvahelistele
organisatsioonidele, riikide valitsustele kui ka valitsusvälistele organisatsioonidele.
Euroopa tasand. Sooline võrdõiguslikkus on Euroopa Liidu üheks peaeesmärgiks ning soolise
võrdõiguslikkuse süvalaiendamine, mis on selle eesmärgi saavutamise strateegiaks, kajastub nii
Euroopa Liidu Lepingus kui ka uues Euroopa Liidu põhiseaduslikus lepingus. Soolist
PEREKONNASEADUSE EELNÕU SOTSIAALSETE MÕJUDE ANALÜÜSI ARUANNE
33
võrdõiguslikkust käsitlevad Euroopa Liidu tasandil ka mitmed direktiivid, deklaratsioonid,
resolutsioonid ja määrused (vt. http://www.gender.sm.ee). Samuti rakendatakse Euroopa tasandil
mitmeid strateegiaid ja programme soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks. Ühenduse poliitika ja
tegevused soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks on fikseeritud dokumendis “Naiste ja meeste
võrdõiguslikkuse juhised 2006-2010”. EL liikmesriikide kohustusi soolise võrdõiguslikkuse
edendamiseks kõrgeimal tasandil reguleerib Lissaboni strateegia lisas toodud Euroopa soolise
võrdõiguslikkuse pakt.
Eesti tasand. Eestis on sooline võrdõiguslikkus reguleeritud kahe seaduse kaudu. Eesti
Vabariigi Põhiseaduse § 12 sätestab: „Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida
rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste,
samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu”. Täpsemalt määratleb soolise
võrdõiguslikkuse tagamise reguleerimise Eestis Soolise võrdõiguslikkuse seadus.
24 Vanema ja lapse õigussuhte regulatsioon perekonnaseaduse eelnõus läheb vastuollu CEDAW 16.
artikli punktiga c, mille kohaselt peavad meestel ja naistel olenemata nende perekonnaseisust
olema lapsevanematena ühesugused õigused. Nimetatud punktis on jäetud võimalus sätestatust
lapse huvide parema kaitsmise eesmärgil kõrvale kalduda. Seega on soomõjude kõrval ülimalt
oluline analüüsida ka antud regulatsiooni olulisust laste huvide kaitsmisest lähtuvalt. Juhul, kui
laste huvide paremaks kaitsmiseks on antud regulatsiooni sisseviimine vältimatu, tuleb negatiivne
mõju soolisele võrdõiguslikkusele selles aspektis teisejärguliseks tunnistada. Kuna kirjeldatud
regulatsioonimuudatus puudutab väga suurt osa lapsevanematest ja lastest ning on oluliselt erinev
hetkel kehtivast korrast, on seadusemuudatuse korral vajalik avalikkuse põhjalik teavitamine
muudatuse sisust.
25 Eestkoste puhul tehtavad muudatused (eristatakse alaealiste ja täiskasvanute eestkostet, laste puhul
tuuakse täiesti uue mehhanismina sisse erieestkoste). Järelvalve eestkoste üle viiakse kohaliku
omavalitsuse pealt kohtu vastutusse. Selle põhjenduseks tuuakse nii formaalseid argumente (kuna
mõnikord teostab eestkostet mõni KOV ametnik, siis tekib formaalne vastuolu funktsiooni teostaja
ja selle täitmise üle kontrolli teostamise seisukohalt, teiseks ka kuni 1940 aastani teostas eestkoste
üle järelvalvet kohus). Teiseks, esitatakse sisulisi kaalutlusi, mis räägivad KOV järelevalve
nõrkusest (sotsiaaltöötajate ebapiisav kompetentsus majandusküsimustes). Eestkoste kogemus
kuni 1940 aastani (vt koguteos Tartu, kus analüüsitakse Tartu Vaestelaste kohtu tegevust) tõendab,
et kohtu järelevalve kaudu saadakse kindlustada küll raamatupidamise, majandustehingute jms
seaduslikkus, aga mitte majanduslikkus. Aruannetest selgub, et tegelikult oli segadusi võlakirjade,
obligatsioonide jms paigutamise, lunastamise jm toimingutega piisavalt ning ainult kohtu
kontrolliga ei ole võimalik kindlustada majandusotsuste otstarbekust.
Oodatavad käitumuslikud muutused
26 Sotsiaaluuringud (nt Elutingimuste uuring 1999. aastal) on näidanud, et järgmise lapse sündi
lükatakse edasi majandusliku ja emotsionaalse turvatunde vähesuse korral.
27 Ajavahemikul 1993-2003 sooritas Eestis enesetapu üle 4000 mehe ja üle 1000 naise, kusjuures
meeste ja naiste suitsiidide dünaamika on olnud periooditi erinev. Naiste suitsiidide arv on
viimastel aastakümnetel olnud stabiilne, kuid meeste suitsidaalses käitumises on näha enesetappude
arvude järsk kasv ühiskondlike reformide perioodil, millele on järgnenud suitsiidimäära oluline
langus ühiskondlikult stabiilsematel aegadel. Seega on meeste suitsiidirisk oluliselt suurem kui
naistel ning nende reaktsioon sotsiaalsetele muutustele on olnud intensiivsem (Värnik 2003).
28 Põhinedes rahvusvahelise EL 6. Raamprogrammi projekti PROFIT (Policy Responses Overcoming
Factors in the Intergenerational Transmission of Inequalities www.profit.uni.lodz.pl) käigus
PEREKONNASEADUSE EELNÕU SOTSIAALSETE MÕJUDE ANALÜÜSI ARUANNE
34
läbiviidud uuringule ilmnes, et sotsiaalne tõrjutus ja ilmajäetus kandub ühelt põlvkonnalt teisele.
Noortel (24-29-aastaste) paluti hinnata oma vanemate panust nende haridustee kujunemisel,
vanematekodu majanduslikku olukorda vastaja teismeliseeas, probleeme vanematekodus ning
samuti anda hinnang oma praegusele sotsiaal-majanduslikule olukorrale. Ilmnes, et neil noortel, kes
hindasid majanduslikku olukorda vanematekodus kehvaks, on 6 korda kõrgem risk tajuda tõrjutust
kui noortel, kelle arvates perekond sai majanduslikult hakkama. Tõrjutuse risk on madalam noortel,
kelle vanemad julgustasid edasiõppimist ja võimaldasid eratunde enesetäiendamiseks. Antud
uuringuga jõuti järeldusele, et teismeliseea kodune olukord mõjutab oluliselt tõrjutuse tajumist
täiskasvanuna.
29 Abiellumiste arv on küll viimastel aastatel Eestis tõusnud (2006. aastal 5,2 abielu 1000 elaniku
kohta) kuid Euroopa Liidu keskmisest jääb see endiselt madalamaks (Rahvastik 2005-2006, lk. 37,
ESA). Abiellumisele eelneb enamasti vaba kooselu, 2006. aasta andmetele põhinedes olid enne
abiellumist koos elanud enam kui pooled (60%) abiellujatest. Seega tekib küsimus, kas uus
perekonnaseadus soosib abiellumist? Abiellumisega automaatselt kehtima hakkav varalahusus
ühelt poolt tähendab, et varasuhted jätkuvad sarnasel viisil nagu enne abiellumist, ainult pere ühise
eluaseme ja ühiskasutuses oleva auto kohta on mõlemal võrdne õigus, mida ei pruukinud eelnevalt
olla. Kuid abiellumisega kaasnev põhiline muutus on see, et lahkuminemise korral toimub varade
tasaarvestus. Seega ei pruugi antud klausel pikaajaliselt vabas kooselus olnud inimestele muuta
abielu atraktiivsemaks.
Euroopa Sotsiaaluuringu (2006) põhjal leidis kinnitust, et abielu peetakse vaba kooseluga
võrreldes püsivamaks (nõustus 60% meestest ja 64% naistest), abielus olemine tugevdab partnerite
ühtekuuluvustunnet (nõustus 67% meestest, 71% naistest) ning lastekasvatamiseks pakub abielu
suuremat kindlustunnet (nõustus 71% meestest ja 77% naistest). Seega nähakse abielus suuremat
kindlustunnet ning perekonna ühtsust tagavat institutsiooni. Inimesed näevad abielupaari kui
ühiselt toimivat üksust ja seega varalahususe idee ei ole vastavuses senise arusaamaga abielust.
Näiteks 72% meestest ja 79% naistest nõustus väitega „Vaba kooselu jooksul soetatud vara on
partnerite ühisvara, millele mõlemal on võrdne õigus”. Kui isegi vaba kooselu puhul eeldatakse, et
tegemist on ühisvaraga, siis võib eeldada, et seda enam kehtib see abielu puhul.
30 Juriidilisel ja mittejuriidilisel abielusuhtel baseeruvad perekonnad erinevad eelkõige mitte oma
formaliseerituse, vaid suhtes olevate indiviidide üldiste hoiakute ja ootuste ning demograafilise
käitumise poolest. Kuigi väljaspool abielu sündinud laste koguarv on suurem kui registreeritud
abielust sündinud laste arv (vt. tabel 5, lisa 2), on mittejuriidilises abielusuhtes olevatel paaridel
lapsi keskmiselt vähem kui juriidilises abielusuhtes olevatel paaridel (2006.a. juriidilises abielus
naistel 35,4% elussündidest esimene sünd, 40,6% teine ja 24% kolmas või järgmine sünd,
mittejuriidilises abielus naistel vastavalt 57,4%, 30,0% ja 12,6%). Osaliselt teiste ja kolmandate
sündide osakaalu langus mitteabielus naistel on seletatav sellega, et peale esimese lapse sündi oma
kooselu registreeritakse ja järgmised lapsed sünnivad juba abielus. 2006. aastal abielu
registreerinud paaridest 34% olid olemas ühine laps(ed) (vt. joonis 3, lisa 2). Analüüsides 2000.
aasta rahvaloenduse andmeid (sünnitatud laste arv naistel) peame konstateerima, et varasemal ajal
ei toonud erinevus abielukäitumises kaasa suurt erinevust sünnituskäitumises. Näiteks olid 2000. a.
45-49aastased abielus naised sünnitanud keskmiselt ainult 0,5% ja 40-44 aastased 2% rohkem lapsi
kui samas vanuses vabaabielus naised. Nooremates vanuserühmades erinevus kasvab: 35-
39aastaste puhul on erinevus 4%, 30-34aastaste seas 13% ja 25-29 aastaste puhul 20% abielus
naiste kasuks. Kuigi nooremaealisi (20-25-aastased) abielus naisi on võrreldes samaealiste
vabaabielus naistega tunduvalt vähem, on neil sagedamini lapsed. Seega soodustab abiellumine
nooremas eas laste saamist, mis omakorda tähendab, et need naised võivad sünnitada oma elu
jooksul keskmiselt rohkem lapsi kui need, kes lükkavad laste saamist hilisemasse vanusesse. On
selge, et seadusega kavandatud muudatused ei mõjuta vabaabielupaaride käitumist, s.h.
sündimuskäitumist. Kuigi hoolduse küsimuste detailsem reguleerimine parandab ka
mitteformaalsete partnerite laste situatsiooni lahkumineku korral, ei ole sellel asjaolul laiemat mõju
PEREKONNASEADUSE EELNÕU SOTSIAALSETE MÕJUDE ANALÜÜSI ARUANNE
35
demograafilistele protsessidele. Siiski, kui abiellumine väheneb, siis see võib mõjutada sündivate
laste keskmist arvu ühe naise kohta.
31 Viimase aja andmed Saksamaal on näidanud soovitud lastetuse kiiret kasvu akadeemilisele
karjäärile orienteeritud naiste hulgas, moodustades juba umbes kolmandiku lastetuse põhjustest;
orienteeritus materiaalsetele väärtustele ja hinnang oma majandusliku toimetuleku ressurssidele
viib ratsionaalsele valikule sünnitada vaid selline arv lapsi, keda potentsiaalselt, ilma suurema
heaolu languseta suudab naine üksi üles kasvatada (vt. Adler, 2004).
32 Kuigi Eestis sünnib väga palju lapsi registreerimata kooseludest, näitab statistika, et teise ja
kolmanda lapse sündimiseks pakub registreeritud abielu suuremat kindlustunnet (vt. ka
kommentaar 30) Toodud andmetest võib järeldada, et iibe tõstmise seisukohast (st. ühele perele
peaks sündima enam kui üks või kaks last) on registreeritud abielud vabaabieludest
tulemuslikumad. Seega, silmas pidades Eesti demograafilise situatsiooni keerukust, pole õigustatud
abielus selliste aspektide võimendamine, mis võivad negatiivselt mõjutada sündimuskäitumist.
Eesti on oma demograafilistelt protsessidelt selles situatsioonis, mida erialakeeles nimetakse
viljakuslõksuks (vt nt. Lutz jt.2007). Hüpoteesi kohaselt summaarse sündimuskordaja langemisel
allapoole 1,5 piiri, ei ole populatsioonil sellest lõksust võimalik välja pääseda, viljakus võib
lühemaks ajaks tõusta nimetatud piirist kõrgemale, kuid langeb edaspidi uuesti sellest madalamale.
33 2007. aastal oli töötuid 6%; süvenenud on noorte täiskasvanute töötus ja heitumus, mida enim
väljendab just tööturule sisenemise raskus. Paljude jaoks asub töö kodust kaugemal, mis kahandab
potentsiaalselt perega koosveedetavat aega ning ohustab peresidemeid. Töökaotus ja ebakindlus töö
suhtes loovad heitumust ja tekitavad stressi ning toovad pingeid inimestevahelistesse suhetesse.
Samas on Eesti Tööjõu-uuringutest teada, et Eestis on Lääne-Euroopa riikidega võrreldes kõrgem
naiste ja eakate inimeste tööhõive, kusjuures pigem töötatakse täis- kui osalise tööajaga.
34 Elanikkonna üldist turvatunnet riigi suhtes mõjutab arusaam, et uued seadused ei too reeglina
tagasiulatuvalt kaasa olulisi muudatusi, või kui, siis need muudatused peavad olema väga hästi
põhjendatud. Igal juhul vähendavad taolised tagasiulatuva jõuga seadusemuudatused elanike
kindlustunnet oma riigi suhtes. Siinkohal ei piisa kindlasti vaid elanikkonna tagantjärele
teavitamisest, vaid legitiimsuse ning demokraatia üldiste põhimõtete juurde kuulub ka elanikkonna
kaasamine olulistesse poliitikakujundamise protsessidesse. See on eriti tähtis just võitlemaks
läänemaailmas (ja muidugi ka Eestis) järjest enam leviva poliitikast ning riigist võõrandumisega ja
nn. „demokraatia defitsiidi” nähtusega. Esindusdemokraatiat (representative democracy) tuleb
täiendada osalusdemokraatiaga (participatory democracy).
MUUTUSED INSTITUTSIONAALSES KORRALDUSES
35 Saksa perekonnaseaduse uute liidumade elanikele laiendamise kogemus näitab, et väiksem osa
indiviididest taotles õigust jätkata vana ühisvara režiimiga ning suurem osa nõustus uue režiimiga.
Sotsiaalhoolekanne
36 Soomes tühistas 1976 aastal perekonnaliikmete ülalpidamiskohustuse, ülalpidamise või hoolduse
vajaduse katmise kindlustab üldjuhul isiku sissetulek (k.a. sissetulek sotsiaalkindlustusest). Kui
sellest ei piisa, siis katab puudujääva osa vajalikust ressursist kohalik omavalitsus. Saksamaal
rakendatakse perekonnaseaduses samuti varalahususe põhimõtet, kehtib ka perekonnaliikmete
PEREKONNASEADUSE EELNÕU SOTSIAALSETE MÕJUDE ANALÜÜSI ARUANNE
36
vastastikuse ülalpidamiskohustus. Kuna Saksamaa halduskorraldus, s.h. hoolekanne, on üles
ehitatud katoliikliku subsidiaarsuspõhimõtte alusel, siis on perekonnaliikmete vastutus üks osa
pikast vastutusahelast (indiviid, perekond, sugukond, naabruskond, kirikukogukond,
omavalitsuskogukond, kreis (riigi regionaalne juhtimistasand), liidumaa, föderaalvalitsus).
Madalamal tasandil abita jäämise korral on isikul õigus pöörduda abi küsimiseks kõrgema tasandi
poole. Kuid alates 1996.a. kehtib Saksamaal hoolduskindlustus, mis garanteerib isikule
hooldusteenused. St sellega garanteeritakse triviaalne hooldus perekonnata isikutele (vabastatakse
KOV eelarve vajadusest teha kulutusi üksikute perekonnata isikute hooldamiseks, kes pole ise
endale vanaduseks piisavat ressurssi kogunud) ja antakse hoolduse garantii neile, kellel on näiteks
lapsed, kuid viimaste majandusseis pole kiita.
37 Alates 1865 aastast (Balti Eraseaduse vastuvõtmisest alates) on nimetatud põhimõte kajastunud
Eestis kehtinud perekonnaseaduses (Abielu ja perekonnakoodeksis) ja selle põhimõtte
kehtimisele toetusid 1925.a. Hoolekande seadus ning 1995.a. Sotsiaalhoolekande seadus.
Hoolekande korralduse seisukohalt on täna vaja lahendada keerukamaid küsimusi kui 1865.a.,
lisaks ülalpidamisele on vaja kindlustada abivajajatele toetus ja hooldus. Tuleb toonitada, et
praktilise hoolekande korraldamise seisukohalt ei olnud elu 1995.a. üks üheselt sarnane eluga 1925
ja 1995.a. sotsiaalhoolekande seadus kujundab selle põhimõtte rakendamiseks uue situatsiooni.
Mõne elanikegrupi ülalpidamisküsimused on lähtudes EV 1992.a. Põhiseaduse paragrahv 28
sätetest lahendatud erinevalt 1925.a. hoolekande seadusest (§ 28. Eesti kodanikul on õigus riigi
abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral.). S.t. riik ei taga näiteks eakale küll
normaalseks peetavale elustandardile vastavat ülalpidamist (mida peab ilmselt üldjuhul silmas
perekonnaseadus), kuid kindlustab vanadus- või rahvapensioni, puude korral sotsiaaltoetuse ja
erakorralise abi vajadusel KOV kaudu toimetuleku- või täiendava sotsiaaltoetuse. Sealjuures ei
nõua toimetulekutoetuse maksmise reeglid toetuse taotlejast eraldi elavate ülalpidamiskohustusega
perekonnaliikmete ja nende sissetulekute arvessevõtmist. Seega taandub paljudel juhtudel
ülalpidamiskohustuse rakendamine hooldusteenuste eest tasu (osalise tasu) võtmisele. Mõnikord
tähendab sellise nõude esitamine, et näiteks eakas kodanik jääb hoolduseta (koduhooldusteenuse
või hooldekodu kohata, ilma võimaluseta külastada päevakeskust), sest kohustatud isik pole
tegelikult võimeline nõutud summat maksma.
38 Nimelt kehtib ülalpidamiskohustus täisealiste esimese ja teise astme ülenejate ja alanejate sugulaste
suhtes, arvesse võetakse ülalpidamiskohuslase majanduslikke võimalusi. Varasemaga võrreldes on
täpsustatud täisealise lapse ülalpidamiskohustust (kuni 21aasta vanuseni, juhul kui omandab põhivõi
keskharidust).
39 Kuna perekonnaliikmete ülalpidamiskohustus nende suhtes ei kehti, samuti ei laiene neile teatavad
sotsiaalkindlustusalased õigused, mis üliõpilastele kehtivad enamikus EL riikides (õigus
lastetoetusele kuni 28 aastaseks saamiseni, õigus majandusliku iseloomuga õppetoetusele jms), siis
peaks neil olema õigus sotsiaalabile. Paraku tekib sotsiaalhoolekande seaduse rakendamisel kaks
probleemi: (1) see seadus käsitleb perekonda, mille koosseisu üliõpilane kuulus enne õppima
minekut ja kodust lahkumist, tema suhtes ülalpidamiskohuslasena ja (2) seadus käsitleb üliõpilaste
eluvajadusi sarnaselt teiste sotsiaalabi saajatega (eakad, töötud vms kategooriad).
40 Sisulisi otsuseid langetavad selles osas omavalitsused ja s.h. rakendavad perekonnaliikmete
ülalpidamiskohustust. (Sisuliselt hoolduskohustust, mis tegelikult ei pruugi olla kattuv
ülalpidamiskohustusega. Näiteks kui isik on töökohal invaliidistunud ning selle tõttu vajab
hooldust, siis tekib küsimus, milline on sisuline argument, et selle hoolduse peab kinni maksma
perekond, mitte aga ebaturvalise töökeskkonna loonud ettevõtja ja seda lubanud riik).
PEREKONNASEADUSE EELNÕU SOTSIAALSETE MÕJUDE ANALÜÜSI ARUANNE
37
Notar
41 Eelnõu kohaselt peab isik pöörduma notari poole: soetisvara tasaarvestuse kokkuleppe tõestamiseks
(§ 38 lg 4); abieluvaralepingu tõestamiseks (§ 43) ja lahutusjärgse ülalpidamislepingu tõestamiseks
(§ 78).
42 Eelnõu kohaselt peab isik pöörduma notari poole uuele seadusjärgsele varasuhtele ülemineku
vältimiseks vajaliku avalduse esitamiseks (§ 212 lg 1 ja 7).
Kohus
43 Kohtuinfosüsteemi andmetel oli esimese astme kohtute menetluses 35638 tsiviilasja, millest
hagimenetluses perekonnaasju oli 3384, hagimenetlusega ühisvara jagamise asju 143 ning hagita
menetluses perekonnaasju 753. Kõigist tsiviilasjadest moodustasid perekonnaasjad 12%.
44 Eelnõu kohaselt peab isik pöörduma kohtusse: (1) seoses abielusuhtega: alaealise teovõime
laiendamiseks abielu sõlmimiseks (§ 1 lg 3); abielu kehtetuks tunnistamiseks (§ 9 lg 1); abikaasa
nõusoleku asendamiseks tehingutes, kus teise abikaasa nõusolek on vajalik (§ 25 lg 4 ja § 51 lg 4);
abikaasa nõusolekuta tehtud tehingu kehtetuse tuvastamiseks (§ 26-28, § 55); seadusjärgse
varasuhte lõpetamiseks abielu ajal (§ 30 lg 1); lepingulise varaühisuse lõpetamiseks abielu ajal (§
58); (2) seoses vanema ja lapse õigussuhtega: isaduse vaidlustamiseks (§ 91); isaduse
tuvastamiseks kohtus (§ 94); teatud tehingute tegemisel loa saamiseks (§ 131 lg 1); isiku- ja
varahoolduse piiramiseks vajalikus ulatuses (§ 134); lapse perekonnast eraldamiseks ja
isikuhoolduse täielikuks äravõtmiseks (§ 135); lapse vara valitsemisel abinõude rakendamiseks (§
136); ühise hooldusõiguse lõpetamiseks (§ 137); ainuhooldusõiguse saamiseks (§ 138);
hooldusõiguse peatamiseks ning taastamiseks (§ 140); suhtlusõiguse teostamise piiramiseks või
varasemate lahendite täitmise lõpetamiseks (§ 143); hooldusõiguseta vanema otsustusõiguse
piiramiseks (§ 145 lg 4); erieestkostja määramiseks (§ 209)
45 Eelnõu kohaselt saab isik vajadusel pöörduda kohtusse: (1) seoses abielusuhtega: abikaasalt ja
lahutatud abikaasalt elatise saamiseks (§ 16 lg 4 ja § 75); tarbevara jagamiseks ja ühise eluaseme
kasutusõiguse määramiseks lahuselu korral (§ 22 lg 3 ja § 23 lg 1); seadusjärgse vararežiimi korral
tasaarvestusnõude tunnustamiseks (§ 39 lg 3, § 41 lg 1 ja 2); lepingulise ühisvara režiimi korral
teise abikaasa lahusvara või ühisvara väärtuse hüvitamiseks (§ 57); lepingulise ühisvara režiimi
korral ühisvara jagamiseks (§ 59 lg 1, eeldatavasti ei ole siin kohtusse pöördumine ainus võimalus);
abielu lahutamiseks (§ 65); perekonna eluaseme ja selle juurde kuuluvate tavasisustuse esemete
kasutamisõiguse kindlaksmääramiseks abielu lahutamise korral (§ 68); ühisomandis olevate
esemete jagamiseks (§ 69 eeldatavasti ei ole siin kohtusse pöördumine ainus võimalus); uuele
varasuhtele ülemineku nõudmiseks/takistamiseks (§ 212) ja seni omandatud kinnisasjade ja laevade
omandi määramiseks erinevalt abikaasade võrdsuse põhimõttest (§ 211 lg 3); (2) seoses vanema ja
lapse õigussuhtega: lapsele elatise saamiseks (§ 101); teise isiku asemel makstud elatise
tagasinõudmiseks (§ 106 lg 2); raseduse ja lapse hooldamise ajal elatise saamiseks lapse isalt (§
111); hooldusõigust teostades ainuotsustusõiguse saamiseks (§ 119); last hooldavale kolmandale
isikule otsustusõiguse andmiseks (§ 122 lg 2); lapse väljanõudmiseks kolmandatelt isikutelt ja
lapse suhtlusringkonna määramiseks (§ 125).
46 Abieluvararegistrisse kantakse abikaasa nõudel: abieluvaralepingu andmed, muudatused ja
varasuhte muutmine (§ 44); uuele seadusjärgsele varasuhtele üleminekust keeldumine (§ 212 lg 7).
Uuele seadusjärgsele vararežiimile üleminekul kantakse abikaasade avalduse alusel
PEREKONNASEADUSE EELNÕU SOTSIAALSETE MÕJUDE ANALÜÜSI ARUANNE
38
kinnistusraamatusse ja laevakinnistusraamatusse seni omandatud vara mõttelised osad abikaasade
soovitud suuruses (§ 211 lg 3).
KOKKUVÕTE
47 Eelnõu kehtival kujul vastuvõtmine mõjub poliitilises mõttes negatiivselt otsustuses osalevatele
konservatiivsetele poliitikutele. Perekond tema erinevates aspektides (ühiskonna taastootja, moraali
kandja, perekonnafirmade kaudu majanduse alustugi) on konservatiivse maailmavaate jaoks
tähtsaim institutsioon. Kuna tegemist on tugevalt antikollektivismi rõhutava käsitlusega, tekitab
perekonnaseaduse eelnõu antud kujul kindlasti palju kahtlusi ja kõhklusi sotsialistide hulgas.
Samas, kuna kehtiva seadusega võrreldes on oluliselt täpsustatud ülalpidamis-, hooldus-, eestkostejm
hoolekandesse ja lastekaitsesse puutuvaid küsimusi, ei saa vasakult poliitiliselt tiivalt tulev
hinnang olla läbinisti kriitiline.
48 Näiteks saksa perekonnaseadus sätestab, et perekonna igapäevased kulutused, mis tuleb katta, on
eluase, majapidamine, abikaasade ja laste riided jms, tervishoiukulud, puhkuse kulud, laste
hariduse ja kasvatuse kulud, abikaasade ümberõppe ja täienduskoolituse kulud, pensionikindlustus.
Selline perekonna igapäevaste vajaduste ja eelarve käsitlus seaduses ja neile vajaduse korral
solidaarsuspõhimõttel lahenduse andmine (täienduskoolitus tööturuteenuste ja toetuste seadusega,
alla 3-aastast last kodus kasvatava ema pensionikindlustus (I ja II sammas) Riikliku
pensionikindlustuse seadusega vms) vähendab olulisel määral seda ebasümmeetrilisust, mis k.a.
abikaasade suhetes lühema (lapse hooldamine) või pikema (töötamine kodumajapidamises)
perioodi jooksul faktiliselt eksisteerib.
49 Perekonnaseadusea kavandatud mõningate muudatuste (eelkõige lahusvara põhimõtte)
otstarbekuses on kahtlust väljendanud nii Eesti Evangeelse luteri kiriku pea kui ka Eesti Kirikute
Nõukogu. Perekonnaseaduse erinevate variantide suhtes on kas oma vastuseisu, hämmingut või
aktiivset huvi (soovi seaduse eelnõu läbitöötamises osaleda) avaldanud naisorganisatsioonid.
Arvesse võttes traditsioonilist eesti naise rolli perekonnaliikmete vaheliste suhete hoidjana,
perekonna taastootmise küsimuste otsustajana (millal ja mitu last perekonda muretseda) ning ka
paljudel juhtudel oluliste majanduslike otsuste langetamisel (korteri või maja ostmine või
ehitamine), on seaduseelnõu läbitöötamisel antud grupi seisukohtade ärakuulamine mõistlik ja
otstarbekas. Pisut hilinenult lülitusid laste hoolduse küsimuste arutellu isad, kes ei ela oma lastega
koos. Probleem ebasümmeetriast otsuste langetamisel, kelle juurde jäävad lapsed (laps) elama
peale lahutust, on Eestis avalikult päevakorral juba 1970ndatest aastatest.: Käesolev
Perekonnaseaduse eelnõu peaks seda ebasümmeetriat vähendama. Nähtavasti puudutatud pool (isad)
seda ei tunne ja asjaolu, miks nad planeeritud muudatustest soovitud kasu ei näe, vajab
analüüsimist.