Tere kõigile!

Esmaspäeval Maare juures töögrupis olles ja erinevatest sisemise küpsuse astmetest rääkides jõudsime järelduseni, et me kõik reageerime elusündmustele lähtuvalt isiklikust küpsusest või arenguastmest. Eelkõige lahkasime emostionaalset küpsust ja sellega kaasnevat objektiivsust. Kokkuvõttena saime kirja 5 erinevat arenguetappi. Neid võib kindlasti veel olla, kuid meie jõudsime sõnastada viis. Kuna osad meie grupist arvasid, et sellest kokkuvõttest võiks meile kõigile kasu olla, siis saadan selle teile edasi.

Emotsionaalse küpsuse etapid

Külmunud olek (märksõna TUIMUS) – inimene pole veel kontaktis oma tunnetega ega reageeri sündmustele, mis teiste jaoks on piisavalt emotsionaalsed. Ta vaatab elu justkui kõrvalt, ilma ise selles osalemata. Ta leiab, et see, millest räägitakse, ei käi tema kohta. Selles faasis on väga palju külmutatud emotsioone. Tabusid. Täielikku eitamist. Inimene eitab mingite emotsioonide olemasolu kaljukindlalt, kuna ta ei tunne neid endas olevat. Ja ei tunne sellepärast, et mingis eluetapis on ta õppinud pidama seda emotsiooni isiklikuks tabuks.
Näiteks: Inimene liigub kitsal linnatänaval ja auto sõidab porise ilmaga temast mööda. Veelombist läbi kihutades pritsib auto inimese üleni märjaks. Külmunud olekus isik ei pane seda justkui tähele. Ta võib märgata, et ta sai märjaks, kuid sellega see teema ka piirdub. Ei järgne ei mõttetegevust ega emotsioonide puhangut. (Teistele tundub, et kuidas saab üks inimene nii rahulik olla? Et kas ta on tõesti juba nii valgustunud, et ei teki mingidki reaktsiooni? NB! Isik ise ei saa teiste imestusest aru. Tema jaoks on imekspandav, et sellise sündmuse puhul mingit emotsiooni eeldatakse.)

Neurootiline passiivne faas (märksõna HIRM) – kõik emotsioonid (nii enda kui teiste omad) on üle võimendatud ja fookus enesele suunatud. Nähakse ennast teiste reageeringute ja sündmuste sihtpunktina. Ollakse passiivses ohvri rollis. Inimene võib arvata, et teised meelega tahavad talle halba. Kahtlustab enda vastu suunatud ”vandenõusid”, seda ükskõik kelle poolt (töökaaslased, partner, lapsed, sõbrad, poemüüja jne).
Möödasõitev auto pritsib ta tänaval märjaks ja neurootilises faasis olev isik leiab ahastades, et kõik on tema vastu. Mitte keegi ei austa teda, isegi mööduv juhuslik autojuht kallab ta poriga üle, nagu poleks teda seal olnudki. Keegi ei märka tema vajadusi. Millega ta selle küll on ära teeninud? See on kindlasti märk, et isegi Jumal on ta maha jätnud. Isegi Jumal ei kaitse teda selliste sündmuste eest. Emotsionaalsel tasandil tunneb selles faasis olev isik segadust, ebakindlust, alandatust, enesehaletsust, hüljatust, kurbust. Ka süütunnet ja hirmu, et on äkki ise selle sündmuse oma eelnevate pattudega esile kutsunud. Peab enamus negatiivseid olukordi väljateenitud karistuseks. Peab oma suhtumist ja tõlgendusi olukorrale ainuvõimalikuks tõeks. Ei tule selle pealegi, et taolistes olukordades võib käituda ka teisiti, ilma ohvriks olemata. Ei suuda näha olukorda teiste osaliste pilgu läbi. (Teistele tundub, et inimene on psühootiline, kohati hüsteeriline ja suurel määral ebaobjektiivne. Teiste reageeringud ja ütlused tema ebaobjektiivsuse kohta panevad isiku küll mõtlema, kuid tal on raske loobuda oma ohvriks olemisest. Ohvriks olemine on selles faasis väga suurel määral osa tema identiteedist. Terve eneseväärikus ja selle juurde käiv vastutus oma emotsioonide eest on talle tundmatu mõiste, pigem on see raamatutest loetud sõnaühend, mis sisemuses ei haaku ühegi talle teadaoleva isikliku seisundiga.)

Objektiivse emotsionaalse reageeringu faas (märksõna JULGUS) – see on aktiivse reageerimise faas, mis on samm tervenemise suunas. Inimene on astunud välja ohvri rollist ning reageerib erinevatele sündmustele kooskõlas oma mõtete ja emostioonidega. Ta ei suru midagi alla vaid annab ümbritsevale keskkonnale teada, mis tema sees toimub. Selles faasis on oluline eelkõige enda aus ja ehe väljendamine, mitte niivõrd teiste inimeste vastus või emotsionaalne reaktsioon. Inimene saab adekvaatselt aru juhtunust, tunneb ära iseenda sees vallandunud mõtted ja emotsioonid ning näitab neid asjaosalistele välja. Julgeb välja öelda oma vajadusi ja nende eest ka seista. Samas on valmis astuma dialoogi ja valmis ära kuulama teiste seisukohti. Ei süüdista automaatselt ei ennast ega teisi.
Saades tänaval mööduva auto poolt poriga märjaks pritsitud, vallandub terve rida olukorraga kooskõlas olevaid emotsioone – näiteks solvumine, pettumus, viha. Inimene on nendest teadlik, tunnetab koos emotsioonidega ka oma kehas toimuvaid protsesse, teadvustab oma selle hetke vajadusi. Vajaduse ning võimaluse korral julgeb enda sees toimuvat väljendada ka teistele.

Näiteks kui teda märjaks pritsinud auto peatub 20 m eemal punase foori taga, siis JULGEB ta minna juhi juurde ja teavitada teda juhtunust, lisades sinna juurde enda emotsioonide sõnastamise. Ta ei vaja mitte niivõrd juhipoolset vastust, kuivõrd enda aktualiseerimist. (Teiste arvates on inimene julge ja otsekohene, kes on kontaktis oma tunnete ja vajadustega. Tema suhtes tekib austus, kuigi mõnede jaoks muutub ta liigse otsekohesuse tõttu tülikaks. Inimesel kujuneb välja terve eneseväärikus, ta saab aru nii teiste kui enda käitumise motiividest ning nendega kaasnevatest tunnetest. Ta oskab ette ennustada teiste reaktsioone oma käitumise suhtes. Need ei tule enam üllatusena, nagu kahe esimese faasi puhul.)

Objektiivse analüütilise reageeringu faas (märksõna TAIPAMINE, seostamine) – Sündmuse järgselt suudab inimene tõusta oma arusaamistes metatasandile ja hakata nägema suuremat pilti. Ta näeb selgemini seoseid põhjuse ja tagajärje vahel. Iseenda emotsionaalse seisundi ja talle osakslangevate sündmuste vahel. Ta ei ole enam ohver, vaid ta mõistab, et olles teatud emotsionaalses seisundis väljastab ta teatud energiavõnkeid ning selle tulemusena tõmbab ligi teatud olukordi, sündmusi, inimesi ja nende reageeringuid. Ta saab aru, et liigne emotsionaalne vohamine ei vii eriti kuhugi. Seetõttu keskendub ta ebameeldivates situatsioonides pigem eneseanalüüsile, mis pole enam neurootiline nagu teises faasis, ega ka kõvahäälselt aktualiseeriv nagu kolmandas, vaid kainelt analüütiline. Destruktiivsed emotsioonid kaotavad kiiresti oma jõu, kuna suudetakse näha üldisemaid seoseid.
Auto sõidab mööda ja pritsib su märjaks – sa fikseerid esilekerkivad tunded, samas suudad paralleelselt meenutada sündmusele eelnenuid mõtteid ja seisundeid. Ja mitte ainult vahetult eelnenuid vaid ka neid, mis olid sinuga mõni tund või päev tagasi. Sa üritad leida seoseid ja küsid küsimusi. Sa mõistad, et mööduv autojuht oli vaid sõnumitooja, sinu ülesärataja. Sinu asi on sõnum lahti hammustada. (Teised on imestunud, kuidas saab nii rahulikult reageerida, kas sa oledki juba nii tasakaalus? NB! Sina saad aru nende imestusest ja suudad neile selgitada ja kirjeldada sinu sees toimuvaid protsesse vastandina esimese faasi tuimusele ja seoste puudumisele. )

Pidev märkide lugemise ja seostamise faas (märksõna TEADMINE) – auto poolt märjaks pritsimist enam ei toimu, kuna füüsilist sündmust pole vaja. Inimene on pidevas ärkvelolekus ja teadmise seisundis. Iseendaga kooskõlas olemise seisundis. Ta loob seoseid nii kiiresti, et füüsilisi meeldetuletusi pole enam nii palju vaja. (Teised kõrvalt imestavad, miks tal kogu aeg nii sujuvalt läheb? Kuidas ta viperustest pääseb? Tema enda jaoks ei ole selles aga midagi üllatavat. Ta on pidevas eneseanalüüsi protsessis, kus niipea, kui tekib küsimus, nii kaevab ta välja ka vastuse.)

Kommentaariks:

Eks ta pisut lihtsustatud mudel ole. Elus on nii palju erinevaid teemasid ja nüansse. Mõne suhtes oleme 4-5 faasis ja mõne suhtes alles esimeses. Aga noh, jama ka, kui enam kuhugi areneda poleks. J

Ja veel – kui paljude jaoks meie hulgast on Jure sõnumitooja, ülesärataja, raputaja? Provokaator nagu ta ise ütleb.

Olen ise ka esitanud samasuguseid küsimusi nagu Lia ja leidnud enda jaoks vastuse.

Ta ei nõua, et me tema provokatsioonidele kõrvad lontis alluksime vaid et me hakkaks oma peaga mõtlema. Kõikides küsimustes. Eriti nendes, mis meie isiklikku elu ja valikuid puudutab.



Jõudu ja päikest kõigile!

Kristel R