Mõtlesin tükk aega, kas kirjutan siia või mitte. Ma ikkagi jagan..

Ma kohtusin Anne`iga juba varem, eelmise aasta suveseminaril. Selle aasta märtsikuu seminaril olin Anne`iga ühes töö-grupis. Anne pidi mulle n.-ö "teraapiat" tegema. Kohe alguses muutus Anne väljakutsuvaks ja provotseerivaks, ja suht karmiks. Märkasin seda muutust tema kehakeeleski, ja küsisin temalt hiljem, et mispärast ta minuga niimoodi käituma hakkas. Anne`i vastus oli: "Ma tajusin, et sa oled suht kangekaelne, tugev natuur, ning et tavalise ninnu-nännu empaatia-kuulamiseg a ei jõua ma sinuga kuhugi. Et sind on vaja sinu tava-piiridest n.-ö välja raputada, et midagi juhtuma hakkaks, sest sul on tugevad kaitsed peal."

Olin Anne`iga Tallinnas palju koos. Kahjuks juhtus Anne`iga kohe esimese päeva hommikul Tallinnas õnnetus - nimelt kukkus ta kõhuli trepist alla 10 astet, pea ees. Mõlema käe otsas kott, jäi ta nägu kaitseta. Tulemuseks muidugi üsna korralikult kriibitud nägu, kuna ta maandus asfaldil. Ja sinine silm, mis viimasel päeval lahkudes juba kollaseks tõmbus... Tänu sellele shokile polnud Anne päris tema ise neil päevil.

Peale kooli tõmbusime kohe voodisse. Oli see siis kl 19 või 20, ärkasime me südaööl - vahetasime päeva-muljeid, mida peast välja saada ei suutnud. Ja kuskil 3 paiku jäime uuesti magama.
Palju toimus koolis, palju toimus sel südaöisel ajal. Kõik vajus minul kuhugi kuradi väga sügavale.

Ma tahaksin tänada Ovet. Tänu sellele, et sina, Ove, oma tundeid näitasid, sain mina kontakti oma tunnetega. Ühel hetkel ütlesid sa (loodan, et ei riku konfidentsiaalsust) : Ma tunnen, et tahan lähedust, aga ei julge lähedale tulla, sest kardan, et mind ei võeta vastu; ei aktsepteerita (see on minu mälu ja minu tõlgendus).

Mulle on alati meeldinud mõelda ja ka öelda, et minu ema ei ole mind kordagi kallistanud ega pai teinud. Vähemalt olen ma endale öelnud, et ma ei mäleta ühtegi korda. Tegelikult on see vale... Ma olen eelistanud oma ema süüdistada, sest ma ei ole näinud enda süüd...
Mu elus oli lihtsalt lapsena (kui ma olin 3-4a) väga oluline hetk, kus rajasin oma viimased lootused emale. Ja mu ema lükkas mu eemale, nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Mul oli edaspidi lihtsam teda eemale tõugata, kui elada hirmus, et ta VÕIB-OLLA jälle lükkab mu eemale.

Anne`iga tundsin end piisavalt turvaliselt (sest mul puudub temaga negatiivne ära-tõukamise kogemus), et sellest rääkida. Või noh, õigem oleks öelda - see lihtsalt tuli üles. Ehk nagu ütleb mu sõbranna: "Mul suu avanes." Palju mälupilte tuli üles, ja ka tundeid, mille olemasolust ma teadlik polnud.
Jah, see on kuradi valus - kuradi raske on tegelda n.-ö Lapsega endas. Nii kaua aastaid allasurutud tunnete ja mõtetega.

Tegelen samm-haaval ja annan endale aru, kus on minu piirid. Millega endas suudan praegu tegeleda ja millega mitte. Ma ei lähe selle jutuga Jure juurde era-seansile, sest tean juba ette, kuidas ta mind "nüpeldama" hakkab. Anne`ilegi ütlesin mingi hetk öösel, et kuule, su piits läheb väga teravaks; ma tahan nüüd präänikut ka. :)

Teekond jätkub.


Liina