Tead,

ma ikka kõigega ei Jure filosoofiaast-metoodikast(=.mmüügivõtetest?) ei ole nõus.
Ja mõned sinu öeldud peegeldused kah torgivad ning ei tundu päriselt õiged.

Jure käsitleb "armastuse ja armastatuse vajadust" inimese põhivajaduse ja lausa elusihina (=sest sisendab seda nii palju ja pateetiliselt).
Muidugi on see "inimese humaanne õigus" ja muidugi on see kõigi inimolendite sügav vajadus.
Aga,
kui me eeskätte ja põhiliselt v a i d selle järgi end ära programmeerime, seame oma elu sihi jaa olemise suisa sõltuvuslikku sõltuvusse tundelisest ja füüsilisest armastusest siin elus.
Aga on see siis ainiti ja otseselt tõesti võrdne õnne, hingeõndsuse, samadhiga /kuidas veedades te seda nimetate?/? Ei ole ju, ei saa ju olla.
Inime vist vahepeal lihtsalt lihtsustab /või talle sisendatakse nii/.

x x x
Sellesama asja pärast ei ole ka sul päris õigus , et ma "ei lase endal tunda"; nagu peaks see olema üpris ülim siht.
/Tõestan lihtsa näite kaudu:
ok, muidugi olen ka mina inime ja meessolend nagu paljud; loomulikult on ka minul oma tunne/tuslik/ vajadus. Ka "armastamise ja armastatuse" vajadus, normaalne.
Aga kui ma nii tundlemisele igasuguse kontrollita anduksin, selle nö. ülimana vallandan, kukun ju kähku mõne suvalise tunde /olgu või vastuseta armastuse/ auku. Saan ma siis inimese /ja mehena/ õnnelikuks. Isegi mitte ei kahtle; ei usu; ei saa. (Või arvad tõesti vastupidi?)
/

x x x
Et muidugi, me e i sa a kindlasti ka õnnelikuks, kui oma tundmisvajadust ja tundmist järsult blokeerime, mida õpime ja kogeme koolis; see on ilmselt enamusel tohutuks pärssivaks jõuks.Ei ole keegi erand.

Aga
oleks väga sõltuvuslik ainult armastuse (ja armastatuse) ootusele orienteeruda.
Isegi kahe inimese "tunne" ja õnn ei sõltu ju mitte ainult vallapäästetud tunnetest.
Nagu mulle öeldi paar aastat tagasi:"sa pead "kuulama". Et pead nii oma /kui teise/ tundeid kuulma ja kuulama.

x x x
seepärast ka see jure paisutatud rõhk tunnetel /ja armastatuse või ilmajäämise traumadel/ mõjub mulle osalt väga väsitavalt. Vahepeal masohhistlikult.

Peale tunnete sauna oleksin tahtnud nii Elinalt, Ovelt kui Heikilt kuulda, lasta neil seda väljendada, kuidas nende hing t e i s it i j a ro h k em hakkas helisema. Sest olen veendunud, et hakkas. Kuidagi tundlikumalt, õrnemalt, aega andes, hinge rohkem respekteerides.


Rohkem kui sodi minu või kellegi teise pärasooles huvitab mind hoopis rohkem päike külmanud künka taga,
hoopis rõõm sellest matkast seal lumes,
hoopis sisetuli /ka laps/ selle mäe sees.
Tuleb siis keegi vastu või juurde selle eest, või üldse.
Ah.

x x x

Nonii,
ma ei ole ole kindel kas see päris mõistetav on,
aga kuidagi nii,


terv,

r.