Tere Kallid Kaaslased!

Tundsin allolevaid maile lugedes mingit tunnet kirjutada omalt poolt Teile mail oma kogemuse kohta. Kes tahab, see lugegu.
Nimelt puudutab see minu esimest Jure seminaril käiku 2,5 aastat tagasi, kuhu sattusin täiesti sinisilmselt, sest uskusin tulevat mingile kunsti ja loovust arendavale seminarile. See mis juhtus oli aga täielik šokk - enne kui ma aru sain mis seal toimus, võeti mind esimese inimesena nn kuumale toolile ja minuga toimus pea 3 tundi kestev raske protsess (psühhodraama, sümbolid, kunstiteraapia jms kombineerituna). Ma ei tea isegi miks ma olin valmis kaasa minema sellega, kuid ma läksin. Vastumeelselt punnides, ennast kaitstes ja õigustades, sulgudes. Aga Jure oli osav ja kaval. Varem arvasin ma ise ennast olevat maailma kavalaim inimene, keda mitte keegi üle ei kavalda :). Kuid ma eksisin ja läks nii, et protsessis toimus tohutu vabanemine - vabanesid erinevad tunded, hirmud, arusaamised, tõekspidamised jne jne. Minust ei jäänud peale protsessi järgi isegi mitte märga plekki. Tundsin ennast maailma kõige väiksema, mõttetumana ja väheolulisema olendina (ilmselt enne seda olin tundnud eluaeg just vatupidist). Järgmisel päeval aga olin justkui uuesti sündinud. Mõistsin, et minuga oli toimunud mingi massiivne energeetiline muutus, millest aru ei saanud. Tundsin vägevalt kõiki tundeid (mida terve elu polnud kunagi kogenud, sest ma olin täielik ratsionaal ja tunded olid ebaolulised). Minu jaoks oli ehmatav, et tundsin ka teiste inimeste tundeid enda sees nagu enda omi ja see tekitas palju segadust. Õppisin sõna otseses mõttes maailma tajuma ja uuesti käima nagu väike laps. Maailmaga suhtlema, aru saama asjadest.
Sellest hetkest muutusid ka minu arusaamad elust-olust, sh elukorraldusest, kodust, elukaaslasest jne. Mulle ei öelnud keegi otse, et peaksin hakkama ruttu lahku minema, kuid minu enda tunded ja vajadused määrasid minu elu edaspidise kulu - ma nimelt ei olnud enam mitte mingil juhul nõus tegema midagi vastu oma tahtmist, elama kellegiga koos lihtsalt sellepärast, et mul oli mugav ja lihtne. Vaid mõistsin, et minus on tärganud vajadused, mida olin eluaeg maha surunud ja vaigistanud, kuna teisiti elades oli lihtsam, mugavam, tulusam jms. Proovisin ka jätkata endises elurütmis, kuid see ei tundunud enam millegipärast vastuvõetav. Midagi väga olulist oli puudu. Seejärel lubasin endal hakata elu kujundama vastavalt sisetundele, vastavalt sellele kuidas mul hea on ja kuidas ma õnnelikum oleksin. Hm, üllatus-üllatus, ja esimene asi oli kohe elukaaslasest lahkuminek. See oli valusvalus kogemus, sest olime elukaaslasega ehitanud oma unelmate kodu metsa sisse ja kujundanud enda ümber oma unistuste elu. Irooniline on, et vahetult enne protsessi saime remondi ja ehituse valmis. Ühel hetkel tundsin aga, et ma pean muutma oma elukorraldust, kui soovin olla õnnelik. Elukaaslane mind ei mõistnud, ja tegelikult ei tahtnudki mõista. Meie vahel olid tunded surnud juba pikka aega, püüdsin neid üles kergitada, elustada, kuid see ei kandnud vilja ning mõistsin, et sellest sai suhte lõpp.
Elasin suhte lõppu ja materialiseerunud unistuste hääbumist pikka aega tugevalt üle. Süüdistasin Juret ja kogu maailma kõiges. Õnneks kohtasin mingi aeg hiljem toredat sõpra, kellega alustasime uut elu. Pidasin seda uut sõpra selliseks, kellega oli vaid vahva koos olla,mööda kohvikuid ringi luusida, kuid rääkisin pidevalt talle kõigest mis minuga toimus - nii heast, kui halvast. Õppisin aktiivselt minu jaoks uut moodi suhtlema - väljendasin enda vajadusi, tundeid, ootusi. Arvasin, et suhe selle sõbraga on ajutine, kuna oleme nii erinevad ja meil tegelikult vajadus teineteise järgi puudus, lihtsalt oli tore koos olla. Tänaseks olen selle sõbraga pannud leivad ühte kappi ja elanud koos kaks aastat. Minu elu on muutunud kirjeldamatult sisukamaks. Ma olen loovam ja õnnelikum kui kunagi varem. Tänases päevas saan tagasi vaadates vanasse suhtesse öelda, et elasin hirmus - hirmus oma unistused iga kell kaotada. Elasin ka ilma tunneteta ja ei teadnud mida tegelikult vajan. Sisuliselt elasin silmad kinni sooritades elu, karjääri, unistuste kodu jne. Õnneks juhtusin seminarile. Ja õnneks juhtus mu eelmise suhtega just see mis juhtus. Enne loomulikult ei mõelnud ma nii. Enne ma tahtsin kümne küünega suhtest kinni hoida ja süüdistasin Juret, et tema sessiooni tulemusena paiskus mu elu täiega segi. Nii segi ei olnud mu elu kunagi varem olnud. Ja see oli hirmutav, kui mitte öelda kohutav. Mõelge ise - kontrollifriik kaotas kontrolli kõige üle. Ma usun, et mõned teavad hästi millest räägin. Ja see ilmselt oligi minu elu suurim hirm.
Tänases päevas ei ole miski enam nii kohutav. Loomulikult enesessevaatajal tekib pidevalt igat sorti õpetlikke valusaid ja vähemvalusaid olukordi, tundeid, situatsioone, kuid miski ei ole nii õudne kui too sessioon Jurega.

Selle mailiga püüan Teid natukegi julgustada Teie enda jaoks olulisi otsuseid vastu võtma. Püüan ka Teile näidata, et lahkuminek on igaühe enda otsus. Jure näitab kätte vaid valupunktid. Sealt edasi peab igaüks ise omal riisikol liikuma. Alati on ju ka võimalus mitte järgida kellegi juhendeid. Kuid miski ei satu meie teele juhuslikult. Tuleks jälgida märke ja püüda leida enda jaoks oluline üles.
Järgi oma vajadusi ja tundeid ning Sa ei eksi.

Kallistades,
Elina