oktoobrikuu tagasiside sessile 10.10.2007

Mulle oli see sess kuidagi erilise tähendusega. Kõik on nihkes, maskid langenud...

Sessi ajal tekkis palju pingeid, ehk nagu Jure ütleb: toimus nn pasaämbri tühjenemine, mis on oluline selleks, et saaks puhastuda. Alles seejärel võib toimuda mingi kvalitatiivne muutus.
Teisalt toimuvad grupiprotsessid, mis on väga iseloomulik kõikide gruppide arengus. Hetkel valitseb kaos hinges ja suhetes, toimuvad mingid kvaliteedi- muutused, mis ei pruugu olla kõige meeldivamad.

See, et viskasid õhku midagi, mis toimus Sinuga, on hea, sest nii saavad paljud inimesed isegi vastamata mõelda selle üle, mis toimus.
Kindlasti toimus iga saalis viibiva inimesega midagi.

Nagu ma juba varem mainisin, mind rabas just see, kuhu meie grupp on jõudnud, see tasand on hirmutav, ehkki oluline...
Tundsin selle sessi jooksul palju hirmu, alandust, vabanemise soovi, agressiooni, viha, sügavat solvumist, üksindust...

See on uskumatu, et Sa aitasid mul välja öelda seda, mida ma isegi ei teadnud, hetkel aitasid mul oma tunnetes selgusele jõuda.
Ma mõistsin just praegu neid ridu kirjutades, et see kõik toimus meie grupi sees, meie kõigiga ja need on tunded, mida me üksteisele peegeldasime...

Täna hommikul mõtlesin, et annan grupile tagasisidet blogilehel, siis olid mul hoopis teised mõtted, mis on oma olemuselt hoopis teisesuunalised ja viivad mind samuti mõttele, et selline tunne- emotsioon keerles meie ümber- tegemist oli suitsidaalsete välgatustega...

Mul oli kord selline kogemus: viibisin kahepäevasel grupiprotsesside seminaril Tartus ja peale rasket päeva läksin oma kauaaegse sõbra juurde, kelle juures ööbisin.
Ajasime juttu ja siis asutasime magamaminekut. Olin end kenasti sisse seadnud ja isegi vist hetkeks uinunud, kui äkki oli uni nagu käega pühitud ja mind hakkasid kummitama mõtted, mis olid seotud just ühe tuttava langenud meeleoluga. Peas oli täielik virr- varr, mõtted kihutasid nagu kiirrongid mu peas ja ma ei saanud lõpuks muud, kui panin tule põlema, võtsin oma märkmiku ja hakkasin paberile panema sõnu, mis tulid kusagilt minu ajju...
Lõpuks oli paberil 4 tõsist ja rasket luuletust... Ühe nimeks panin "Karje..."
Peale seda ma rahunesin ja jäin magama.

Teine päev möödus seminaril rahulikult, mõte sellele ööle tekitas küll kõhedust, aga pani ka õlgu kehitama ja nii sõitsin õhtul koju, Tallinnasse .
Järgmisel hommikul, enne kodunt väljumist, helistas mulle mu tööandja ja teatas, et esmaspäeva õhtul oli sooritanud enesetapu üks minu õpilastest...
Sel hetkel sai mulle selgeks, et see oli appikarje mu õpilaselt, mis jõudis minuni läbi ja üle ... ma olin teadlik millestki, aga ma ei teadvustanud, mis see oli...

Kõik see toimub hetkel ka meiega, minuga, Sinuga, teistega... midagi toimub, aga me ei tea päris kindlalt, mis nimelt...
Kindel on vaid üks: praegu sünnib uus kvaliteet, mis vahetab välja senikasutusel onud maskid ja asendab uutega...

Usutavasti kaotasid Sa hirmumaski ja leidsid ... , ei muud...

Kallistan Sind ja soovin kõike ilusat

Sind tänades