Niisiis kolmapäeval...

Männikul kogunes väike grupp. Meil oli arutelu eelmisel nädalal tekkinud emotsionaalsetel teemadel. Loomulikult rõõmustasime kõik, et meie list on elavnenud ja korraga on meil millest omavahel rääkida.

Vestluse käigus jõudsime nii ühistele kui ka eriarvamustele, mis ju on lubatud, kas pole...

Seega, ilma, et oleksime kellegi närvidel tallanud, saime välja öeldud oma tunnetest tekkinud mõtted, mis vajasid väljaütlemist...

Tegelikult tahtsin ma kirjutada valikutest. See on mu lemmikteema, jätkuvalt...
Oma esimeses kirjas õhkuvisatud mõtted ja küsimused on tekitanud minus juba pikemat aega pigem rahulolematust asjade sellisele käigule...

Valikute- paljusus võimaldab meil katsetada ja tagasi pöörduda esmase või siis muutunud olukorra juurde ja taas teha üha uusi ja uusi valikuid...
See on terapeutiline protsess.


Probleemide korral perekonnas juhtub sageli, et jäävad märkamata erinevad võimalused, sest olukorrale lähenetakse ühest vaatevinklist vaadatuna. Unustades, et eri perspektiivist vaadatuna, muutub olukord...
Küsimus, mida sa tahad edasi teha sisaldab endas mitmeid võimalusi, ehk teisisõnu, sa seisad ristteel ja sinust vasakul on minevik, ees on tundmatus ja paremal tulevik: kuhu sa tahaksid minna ja teha edasi...

Reeglina valitakse tundmatus...

Abielukriisis olijale esitatakse Küsimus, mida sa tahad oma elus muuta; sellele vastatakse kiiresti: ma soovin lahutust... sest arvatakse, et see ongi muutus, mida küsija sinult ootab... tegelikult on see sinu valik, ehkki tundub, et sulle pakutakse ainuõige lahendus ja sulle jääbki tunne, et sind suruti selle valiku poole...
Sellele vastusele järgneb väljakutse: millal sa seda teed, mis päeval, mis kell jne...
See käib protsessi juurde.
Kuid isegi siin on võimalus teha valikuid ja pöörduda tagasi esialgse olukorra juurde ning uuesti kaaluda, mida ette võtta: kõik on sinu kätes.

Sulle tundubki, et sind sunnitakse lahutama, tekib ahhaa moment, sest hetkeks tunned kergendust, et sul aidati leida lahendus, mis tegelikult on suur enesepettus.
Abikaasast lahkudes jäävad õhku rippuma kõik lahendamata olukorrad- lisaks tekivad ägedad põletikulised protsessid, õhku jäävad küsimused, rahulolematus, valusad haiget- saamised väga pikaks ajaks...

Mis oleks aga juhtunud, kui oleksid valinud tuleviku- perekonna ja kooselu tuleviku?
Jällegi valikute tegemise võimalus, ikka ja jälle valikud...

Nii me siis elamegi, rõõmus ja kurbuses, valus ja ahastuses, enese- ja teineteise leidmise rõõmus ja valus.

Aga see "liimimise" küsimus on hea küsimus!

Kallid kõigile
Lia