Kas psühholoogia on teadus? (vastus artiklile "Psühholoogia võlu ja valu")

Professor Jure Biechonski soovib Rahvusvahelise psühhoteraapia ja hüpnoteraapia kooli akadeemilise juhina vastata Ramo Peneri artiklile 9 juuli Postimehes* ja Koolielus

Definitsiooni järgi on psühholoogia teadus, mis uurib hinge- ja vaimuelu olemust (ingl.k. science of the mind). Me teame, mis on aju, kus aju paikneb, kuid kus asuvad hing ja vaim, mis need on? Me ei tea! Seega on tegu ähmase metafüüsilise kontseptsiooniga, mis tähendab, et meie, psühholoogid, praktiseerime teadust millestki, mida me ei tea, kus see on ja mis see on. Võtkem endale julgus tunnistada seda mitteteadmist ning asuda avastama ja uurima, selle asemel, et varjuda pseudoteaduslike kontseptsioonide taha.

Ajalooliselt on uusi kontseptsioone kritiseerinud ja keelustanud kirik. Nõidu ja ketsereid põletati tuleriidal. Ristiusu kirik on mitmeid kordi lahknenud ja neid, kes massiga kaasa ei läinud, kiusati taga. Veel tänapäevalgi vaieldakse selle üle, kelle Jumal on parem, ja iga religioon kuulutab, et neile kuulub tõe monopol.
Nõukogude ajal kiusas riik taga neid, kes valitseva uskumustesüsteemiga kaasa ei läinud. Kas asjad on tänasel päeval muutunud? Näib, et mitte!
Täna peidame me end teaduslike uurimuste taha, väites, et üks teraapiavorm on parem kui teine. Samas oleme teadlikud, et ka teaduslik uurimus on manipuleeritav ning erinevad statistilised uurimused räägivad üksteisele vastu. Ameerika Ühendriikides viidi 1950ndatel läbi uurimus, mille ülesandeks oli välja selgitada, milline teraapia on kõige tõhusam. Paraku ei suudetud saada kindlat tulemust. Ehk on aeg tunnistada, et tänapäevased teaduslikud uurimismeetodid on sageli liiga algelised selleks, et midagi tõestada?
Tõsi, Jung taandas religiooni psühholoogilisele fenomenile. Kahjuks on tänapäeval erinevad psühholoogiasuunad asunud religiooni asemele, nõudes endale ainutõe õigust. Ärgem unustagem, et Jung oli sunnitud psühhoanalüütikute seltsist välja astuma. Samuti juhtus individuaalpsühholoogia suuna looja Alfred Adleri ning transaktsionaalse analüüsi rajaja Eric Berne`iga. Seega on psühholoogia ajalugu ka reostatud isiklikest motiividest, kus teoreetikud kritiseerivad ja tõrjuvad üksteist isiklikul tasandil.

Seega, kas on olemas ülimat tõde?
“Inimest on võimalik mõjutada hüpnoosi, massipsühhoosi, spiritismi, telepaatia, esoteerika ning okultismi kaudu. Peaks olema lubamatu manipuleerida inimese alateadvusega – olgu siis eeskujudeks Sigmund Freud või Carl Gustav Jung. Lapse- ja koolipõlvetraumad võivad inimesele põhjustada maaniad ja foobiad, mis kummitavad teda nii ärkvel olles kui ka une ajal,” arvab Ramo Pener 9. juuli Postimehes.

Kristlikust dogmast ning sovjetipoliitikast on välja kasvanud kaasaegne tagakiusamine: nüüd oleme ühte patta pannud hüpnoosi, massipsühhoosi, spiritualismi ja okultismi. See on moodne versioon raamatupõletamisest – kui me midagi ei mõista, siis sildistame selle nõiakunstiks.
Mina isiklikult leian, et väita, et inimestega manipuleeritakse, et neile tehakse ajuloputust ning et nõudlus sellise õpetuse järgi on kunstlikult loodud, on kaasinimeste suhtes solvav. Kas tahame siinkohal väita, et inimesed on kergesti manipuleeritavad, vastutustundetud olendid? Et nad on liiga rumalad, otsustamaks, mida õppida ja millist laadi teraapiat endale valida? Kas oleme loobunud uskumast inimpotentsiaali ja eneseteostusvõimesse? Kuhu jääb infovabadus, valikuvabadus?
Selline vaatenurk on poliitiliselt ohtlik ning viitab usule, et inimesi on vaja suunata, kontrollida ja jälgida, kuna neil puudub võime iseenda eest valikuid teha! Või on see nõukogude aja jäänuk, millest mõnel inimesel on raske üle saada?

Millist haridust me pakume?
Rääkides haridusest, heidame pilgu hetkesituatsioonile.
Minu arvamuse kohaselt, - ja ma ütlen minu arvates, sest erinevalt mõnest kolleegist teadusmaastikul ei kuulu mulle tõe monopol -, on haridussüsteem meid alt vedanud. Koolis õpetame me oma lapsi kenasti kirja pandud ja riiklikult kinnitatud õppekavade alusel, kuid kas tõesti valmistavad need õppekavad ette meie tulevikugeneratsiooni olema demokraatliku ühiskonna sotsiaalselt küpsed kodanikud? Kas me õpetame neile suhtlemisoskusi? Kas me õpetame neile, kuidas luua lähedussuhteid ja neid hoida; kuidas teha võistlemise asemel koostööd? Või treenime neid hästi käituma ning sõna võtma ainult siis, kui õpetaja selleks loa on andnud?
Me õpetame oma lapsi Hariduse nime all võistlema ning kuuletuma. On see parim viis, kuidas noort inimest demokraatliku ühiskonna liikmeks olemiseks ette valmistada?

Mida on pakkuda ülikoolidel? Kõigepealt tuleb läbi saada sisseastumiseksamitest, mis ei näita noorte intellektuaalset võimekust, vaid pigem testivad nende võimet mäletada ebaolulisi fakte. Kuidas oleks, kui testiksime neid “okultistlikul” viisil? Kuidas oleks kui laseksime neil essee-vormis vastata kahele küsimusele:
1. Millised on Sinu isiklikud põhjused antud eriala õppimiseks?
2. Mida Sa teed saadud kvalifikatsiooniga pärast kooli lõpetamist?

Inglise päevalehes Daily Mail ilmus 10. juulil 2007 artikkel pealkirjaga "Employers don´t trust devalued degrees" (Tööandjad ei usalda devalveerunud ülikoolikraade). Artiklist selgus, et tööandjad on hakanud kasutama psühhomeetrilisi teste, selgitamaks välja kandidaatide probleemilahendusoskust, võimet otsuseid vastu võtta, meeskonnatööd teha jne – need on oskused, mida ülikoolid ja haridussüsteem pole suutnud õpetada.

Psühholoogia on hakanud kivistuma
Mõnede ülikoolide psühholoogiatudengid leiavad, et 75% õpitavast on teooria ja vaid 25% kliiniline praktika. Mõnede Eesti psühholoogide arvates on Eestis puudu just headest praktikutest. Tudengid, kes tahavad lisaoskustena õppida nt gestaltteraapiat, psühhodraamat, vabastavat hingamist, hüpnoosi või midagi muud, peavad maksma eraldi kursuste eest, kuna ülikoolid selliseid oskusi ei paku. Leitakse, et tegu on mittevaliidsete või liiga vähe uuritud valdkondadega.
Arstid, psühhiaatrid, õpetajad ja psühholoogid, kes taolistel kursustel osalevad (ja neid osalejaid on päris palju), hoiavad seda saladuskatte all, kuna kardavad, et kolleegid võivad neid välja naerda või võidakse neid koguni erialastest assotsatsioonidest väljaheidetud saada süüdistatuna eriala reetmises.

Ülikoolides, kus tegeletakse vaid mingi kindla teooria või meetodiga, isegi ei mainita teisi võimalusi, praktiseerimisest rääkimata. Abraham Maslow rääkis oma eksperimentidest laborihiirtega ja vihastas kui õpetatud akadeemikud tegid sellest järeldusi inimkäitumise suhtes. Mida meil on õppida hiirte juustuga narrimise tulemustest inimloomuse kohta?
Psühholoogia kui teadus on inimkonda alt vedanud. Õpetus, millest me lootsime seletust inimkäitumisele ning abi sellega paremini toimetulekuks, on osutunud ülikoolisammaste vahele isoleerunud teadusharuks. Samal ajal muutub inimkäitumine üha enam düsfunktsionaalsemaks ja neurootilisemaks.

Kui me mõtleme oma õpetajatele, siis kui paljude kohta võime öelda, et nad on meid motiveerinud ning julgustanud, aidanud meil elu paremaks muuta? Kui paljud õpetajad meie elus on meid tõeliselt inspireerinud?
Tänapäeval olles mõningates ülikoolides liiga populaarne õppejõud, on oht oma töö kaotada süüdistatuna liigses karismaatilisuses. Osakonnajuhatajaks on võimalus saada ainult tõeliselt igaval ja mitteinspireerival inimesel.
Haridussüsteem peaks pakkuma haridusteenust, kuid kas haridustöötajad küsivad oma klientidelt, mida tegelikult õppida tahetakse? Või pigem surutakse peale seda, mis on ametnike poolt valiidseks kuulutatud.

Probleemi juurteni
Kognitiivkäitumuslik teraapia seisneb käitumise ja mõttemustrite muutmises, mis sisuliselt on sümptomite kontrollimine või allasurumine (sama võib olla ka hüpnoosi puhul). Vahel võib see n-ö esmaabina efektiivne olla, kuid kas alati ja igas olukorras?
Hüpnoanalüüsi ülesandeks on jõuda probleemi juurteni, mis viivad meid alateadvusesse. Meie niinimetatud probleemid on loodud meie kujutlusvõime poolt, mis tähendab, et meie probleemid on ebaloogilised ja kujutluslikud. Ning nende probleemidega ratsionaalselt ja loogiliselt tegelemine on ajaraiskamine: me kõik teame, et parem on olla õnnelik ja mitte masendunud, rahulik ja mitte vihane, kuid paljas teadmine ei too kaasa tunde muutust.
Olemuselt ebaloogilise probleemiga tegelemiseks on minu arvates kõige parem kasutada kujutlusvõimet ning kergeim viis on ette kujutada sulgedes oma silmad - selles hüpnoos seisnebki. Mõte ei ole mitte selles, et üles leida, mis on valesti ja püüda seda siis parandama hakata. Eesmärk on üles leida see, mis on toimiv ja õpetada kliendile, kuidas seda ressurssi kasutada. Asi pole mitte muutusega manipuleerimises, vaid enese aktsepteerimises emotsionaalselt sellisena, nagu me seda oleme.
Inimesega seonduv ei ole ainult minevikus toimunu, vaid ka tulevikus juhtuma hakkav. Jungi meelest on inimkäitumine mõjutatud mitte ainult minevikusündmustest, vaid ka tulevikuvisioonist – iga inimese tulevikku suunatud eesmärkidest ja püüdlustest.

Ma loodan väga, et ühel päeval me suudame luua ühiskonna, kus ei ole enam vajadust teraapia järele. Kuid kaasaegne ühiskond on muutumas üha haigemaks ja keskenduda ei tuleks mitte haigustele vaid põhiliselt tervisele. Mis on aga tervis, mida me teame tervisest? Mitte kuigi palju. Me veedame oma aega uurides erinevaid haigusi, luues uusi meditsiinilisi ja psühholoogilisi sildistusi, ja seejärel otsime rohtu nende samade haiguste vastu, mille olemusest me aru ei saa.

Seega enne hüpnoteraapia paigutamine okultismi ja metafüüsikaga ühte kategooriasse ning julgete hinnangute ja järeldustega välja tulemist, soovitaksin ma tungivalt selle teraapiavormiga või teiste „mitte valiidsete“ terapeutiliste töövahenditega lähemalt tutvust teha.
Samuti kutsun julgesti kõiki külastama meie kooli ja seminare, et veenduksite ise, kas tegemist on millegi ohtliku ja nõiakunsti meenutavaga, või mitte.

Austusega,
Professor Jure Biechonski

Hüpno- ja Psühhoteraapiakooli SACH International asutaja ja juht
SACH International, koolitusluba nr. 00886 (City&Guilds)
Eesti esindaja Erakool Terviklik Mina, koolitusluba nr. 4633HTM.

* Postimees käesolevat Jure Biechonski vastulause-artiklit ei avaldanud.

Lisatud 9. augustil 2007