Arvasin, et võiksime pisut listiväliselt suhelda. Kõigepealt kompenseeriksin selle puudujäägi, mida Sa palusid, THA lähtuvalt isiklikust ja professionaalsest aspektist.
Olen päris pikalt arutlenud selle üle, mis põhjustas minu huvi Jure meetodi vastu.
Arutelu (sündmus, lugu, meenutus, läbielatud hetk kursuselt vm tähelepanuvääne asi):
Esmalt ei osanud ma sellelt seminarilt eriti midagi oodata ja ka hüpnoos oli minu jaoks uus väljakutse, mida ma olen seni vältinud. Aga selgus, et tegemist on hoopiski kujutluspiltide loomisega. See on mulle südamelähedane ja seetõttu seda teraapias kasutama hakata väga suur lahendus edaspidisele tööle.
Isiklikust aspektist lähtuvalt olen niisiis saanud kinnitust, et oma kujutluspiltidega on võimalik töötada ja saada veelgi enam impulsse edasiseks maailma avardamiseks. Tänu loovusele, olen suutnud elus päris palju leida ja osalenud kõiksugustel huvitavatel ning empaatiliselt mõjuvatel koolitustel, üritustel, seminaridel, kursustel jne. Loomulikult olen kohanud ka loovaid isiksusi, kellele on võõras negatiivsete emotsioonide laialipuistamine või siis kaose tekitamine. Lähedasel uurimisel selgub, et maailmavaateliselt oleme sarnased ja ehk on see siis peegeldus, mida ma näen... ja see on hea, kas tead. Olen niisiis jõudnud arusaamisele, mida aeg edasi, seda enam, et maailm peegeldab mulle, milline ma olen ja ehk siis ka mina ise. Tihti võib kohtuda ka selliste inimestega, kes peegeldavad küll, aga midagi, mida ma ei mõista- hoopis muud, siis on põhjust ennast kontrollida ja kõik asetub oma kohtadele.
Peegeldustega ongi lood kummalised, et ka ise saab oma tegudele reflekteerida, mis on hästi õpetlik ja muljetavaldav.
Reflectio: Kui ma loen neid eelnevalt kirjutatud ridu, siis mulle meenub, millal ma esimest korda teadlikult reflekteerisin mind ümbtitsevatele inimestele. See oli pea 29 aastat tagasi, mu tütar oli ca 1,5 kuune ja ta puhkas vankris, mis oli õues akna all . Kiiruga toimetasin toas oma piimatilkuvate rindadega kui kuulsin teda väljas tihkumas... Tormasin majast välja ja teda kiigutasid mulle tundmatud mees ja naine. Mind haaras paanika. Nagu hiljem selgus, elas see abielupaar meie majas juba 3-4 aastat, aga ma polnud neid kordagi märganud. Nad hakkasid minuga rahulikult vestlema ja minu paanilisus hajus ning ma muutusin nn emalõvist täiest normaalseks inimeseks, me vestlesime edaspidi igal kohtumisel ja oleme suured sõbrad siiamaani... Niisugune lugu siis.
Kirjeldus: Professionaalsest küljest lähenedes, olen enda jaoks paika pannud teatud prioriteedid ja esimeseks, mis mulle koheselt meenub, on fenomeni loomine. Mulle meeldib endale eduelamus, arvatavasti meeldib see ka teistele inimestele. Seda enam, kui ma puutun kokku noorte, alles kujunemisjärgus olevate inimestega. Nagu Jure on meile näidanud, sünnib fenomen iga teraapiaseansi ajal. Tegelikult ei juhtu mitte midagi üleloomulikke, sest inimene ise võtab endale oma mured ja rõõmud, sõnastab need ja jätab vastupanuta enda seljataha. Sest sõnastades, on ta teinud tähtsa valiku, tunded saavad värvi, kuju, tiheduse, struktuuri, näo, iseloomu, soolisuse ning palju muidki kujuneid. Kui psühhosomaatika ilmingud on tingitud väljaütlemata tunnetest, siis sõna paneb kõik oma kohtadele ning kaotab aja jooksul kogu teravuse. See annab jõudu, et edasi töötada ja elada õnne nimel. Reflection: Eelnevalt kirjutatud ridu lugedes, tundub mulle, et teadvustan enda jaoks mulle olulised seiga ning see annab mulle järjekordselt põhjust süüvida loovuse sügavatesse tõdedesse ning otsida veel enam õnne siin maailmas.
Kallis Katrin. Olen mõelnud, et oleks väga tore, kui Jure läbiks ka selliseid teemasid nagu neurolingvistika --> minu järgmine armatus ja vabastava hingamise, see on minu jaoks täiesti uus ja tundmatu ala (?)...
Lõpetan selleks korraks ja ootan ka Sinult tagasisidet Sinu tunnetele ja mõtetele isiklikust ja professionaalsest aspektist lähtuvalt.
1 kommentaar:
Tere, Katrin!
Mon, 29 Aug 2005 21:19:10
Arvasin, et võiksime pisut listiväliselt suhelda. Kõigepealt kompenseeriksin selle puudujäägi, mida Sa palusid, THA lähtuvalt isiklikust ja professionaalsest aspektist.
Olen päris pikalt arutlenud selle üle, mis põhjustas minu huvi Jure meetodi vastu.
Arutelu (sündmus, lugu, meenutus, läbielatud hetk kursuselt vm tähelepanuvääne asi):
Esmalt ei osanud ma sellelt seminarilt eriti midagi oodata ja ka hüpnoos oli minu jaoks uus väljakutse, mida ma olen seni vältinud.
Aga selgus, et tegemist on hoopiski kujutluspiltide loomisega. See on mulle südamelähedane ja seetõttu seda teraapias kasutama hakata väga suur lahendus edaspidisele tööle.
Isiklikust aspektist lähtuvalt olen niisiis saanud kinnitust, et oma kujutluspiltidega on võimalik töötada ja saada veelgi enam impulsse edasiseks maailma avardamiseks.
Tänu loovusele, olen suutnud elus päris palju leida ja osalenud kõiksugustel huvitavatel ning empaatiliselt mõjuvatel koolitustel, üritustel, seminaridel, kursustel jne.
Loomulikult olen kohanud ka loovaid isiksusi, kellele on võõras negatiivsete emotsioonide laialipuistamine või siis kaose tekitamine. Lähedasel uurimisel selgub, et maailmavaateliselt oleme sarnased ja ehk on see siis peegeldus, mida ma näen... ja see on hea, kas tead.
Olen niisiis jõudnud arusaamisele, mida aeg edasi, seda enam, et maailm peegeldab mulle, milline ma olen ja ehk siis ka mina ise. Tihti võib kohtuda ka selliste inimestega, kes peegeldavad küll, aga midagi, mida ma ei mõista- hoopis muud, siis on põhjust ennast kontrollida ja kõik asetub oma kohtadele.
Peegeldustega ongi lood kummalised, et ka ise saab oma tegudele reflekteerida, mis on hästi õpetlik ja muljetavaldav.
Reflectio: Kui ma loen neid eelnevalt kirjutatud ridu, siis mulle meenub, millal ma esimest korda teadlikult reflekteerisin mind ümbtitsevatele inimestele. See oli pea 29 aastat tagasi, mu tütar oli ca 1,5 kuune ja ta puhkas vankris, mis oli õues akna all . Kiiruga toimetasin toas oma piimatilkuvate rindadega kui kuulsin teda väljas tihkumas...
Tormasin majast välja ja teda kiigutasid mulle tundmatud mees ja naine. Mind haaras paanika. Nagu hiljem selgus, elas see abielupaar meie majas juba 3-4 aastat, aga ma polnud neid kordagi märganud. Nad hakkasid minuga rahulikult vestlema ja minu paanilisus hajus ning ma muutusin nn emalõvist täiest normaalseks inimeseks, me vestlesime edaspidi igal kohtumisel ja oleme suured sõbrad siiamaani...
Niisugune lugu siis.
Kirjeldus:
Professionaalsest küljest lähenedes, olen enda jaoks paika pannud teatud prioriteedid ja esimeseks, mis mulle koheselt meenub, on fenomeni loomine.
Mulle meeldib endale eduelamus, arvatavasti meeldib see ka teistele inimestele. Seda enam, kui ma puutun kokku noorte, alles kujunemisjärgus olevate inimestega.
Nagu Jure on meile näidanud, sünnib fenomen iga teraapiaseansi ajal. Tegelikult ei juhtu mitte midagi üleloomulikke, sest inimene ise võtab endale oma mured ja rõõmud, sõnastab need ja jätab vastupanuta enda seljataha. Sest sõnastades, on ta teinud tähtsa valiku, tunded saavad värvi, kuju, tiheduse, struktuuri, näo, iseloomu, soolisuse ning palju muidki kujuneid.
Kui psühhosomaatika ilmingud on tingitud väljaütlemata tunnetest, siis sõna paneb kõik oma kohtadele ning kaotab aja jooksul kogu teravuse.
See annab jõudu, et edasi töötada ja elada õnne nimel.
Reflection:
Eelnevalt kirjutatud ridu lugedes, tundub mulle, et teadvustan enda jaoks mulle olulised seiga ning see annab mulle järjekordselt põhjust süüvida loovuse sügavatesse tõdedesse ning otsida veel enam õnne siin maailmas.
Kallis Katrin.
Olen mõelnud, et oleks väga tore, kui Jure läbiks ka selliseid teemasid nagu neurolingvistika --> minu järgmine armatus ja vabastava hingamise, see on minu jaoks täiesti uus ja tundmatu ala (?)...
Lõpetan selleks korraks ja ootan ka Sinult tagasisidet Sinu tunnetele ja mõtetele isiklikust ja professionaalsest aspektist lähtuvalt.
Seniks kalli- kalli, Lia
Kohtume esmaspäeval, eks.
Postita kommentaar